On aasta 2014 - me käime kohvikutes, joome teed ja kohvi ning meile ei tule pähegi, et kunagi oli see luksus, mida vaid väga varakad endale lubada võisid. Rääkimata sellest, et naisi ilma saatjata kohvikutesse ei lubatudki.
Kõik hakkas muutuma kui aastal 1862 Louis Ernest Ladurée avas pagaritöökoja
Pariisis aadressil 16 rue Royal. Samal aastal pandi ka Garnier Opera nurgakivi ja
Madeleine linnaosast arenes kiiresti Pariisi tähtsaim ja elegantsem
piirkond.
1871 mil parun Haussmann oli Pariisile andmas "uut nägu" hävis
pagaritöökoda põlengus ja asemele ehitati kondiitriäri. Jules Chéret
mainekas postri- ja maalikunstnik teostas selle sisekujunduse. Andmaks
aimu, mis mees ta oli, ütlen teile, et tema inspireeris Henri de
Toulouse-Lautrec'i ja tegi postreid Eldorado, Olympia, Folies Bergères,
Théâtre de l'Opéra, Alcazar d'Été ja Moulin Rouge'le. Ta oli ka teada
tuntud naiste õiguste eest võitleja.
Naiste õiguste eest võitles ka Ernest Ladurée abikaasa Jeanne Souchard,
kellel tekkis idee kokku panna kaks stiili: Pariisi kohvik ja
kondiitriäri, luues sedasi täiesti uue koha, mida hakati kutsuma
teesalongiks. Üheks eeliseks "salon de thé's" oli luba naistel vabalt
koguneda.
See oli uue ajastu algus.
Tänaseks päevaks on Ladurée suurkontserni Groupe Holder all ning laiendanud oma äri üle kogu maailma. Lisaks kondiitritoodeltele ja kurikuulsatele makroonidele üllatavad nad kliente ka kosmeetika- ja ehetekollektsioonidega. Väiksest teesalongist on saanud bränd, mida kõik teavad ja ihaldavad.
* Loo koostamisel on kasutatud kõikvõimsa interneti abi.
* Foto leitud: http://newyork.seriouseats.com
0 kommentaari:
Post a Comment