Showing posts with label Vintage Postcards. Show all posts
Showing posts with label Vintage Postcards. Show all posts
Enne turuplatsi organiseerimist asus piirkonnas Rootsi-aegsete kaitserajatiste Uue poolbastioni ja Strömbergi reduudi territoorium, mida kasutati linnakodanike haljasalana.
Uus turg piirnes tänapäeval Pärnu maanteega kattuva, tolleaegse Jaani tänava osaga, Vene turu, Estonia puiestee, Estonia teatrihoone ja Saksa Teatri hoonega.
Rajamise ajal piirnes Uus turg idasuunal Vene turuga, Uue ja Vene turu vahelisel alal tegutsesid pärast 1896. aastat ajutistes hoonetes mitmesugused lõbustusasutused.
Omaaja üks uhkemaid turuhooneid Tallinnas püstitati 1898–1899, mis sai 1944a. 9. märtsil pommitabamuse. Sõja lõppedes rajati sama koha peale Tammsaare park.
Uus turg likvideeriti 1948. aastal, kui Keldrimäe asumis asutati uus Tallinna Keskturg.
Peol osales 436 laulukoori-orkestrit 15 049 tegelasega. Eestlaste koore oli tulnud ka Lätist, Soomest ja Ühendriikidest. Lisaks kohalikele kooridele esinesid peo kolmandal päeval veel Soome Kooriliidu ühendkoor, Läti üliõpilassegakoor ja Norra üliõpilasnaiskoor.
Kuulajaid oli laulupeol hinnanguliselt 150 000.
VIII üldlaulupidu toimus 30. juunist 2. juulini 1923. aastal Tallinnas.
Peol osales 386 esinejate rühma 10 562 tegelasega. Laulupidu peeti Rohelisel aasal praeguse Kadrioru staadioni kohal.
Suurest laulupeovaimustusest tingituna sai alguse igal viiendal aastal üldlaulupeo korraldamise tava
Saadetud 30.12.1906 Reval'ist St.Petersburg'i
Tänapäeval ei kujutaks isegi ette, et poodides müüdaks postkaarte rongiõnnetustest, lennukatastroofidest, karile sõitnud laevadest või näiteks üleujutustest. Vanade postkaartide müüjad on aga teinud lausa eraldi kategooria nende jaoks. Mina sattusin peale 1910 aasta Pariisi suure üleujutuse postkaartidele, mis kohe minus suurt huvi tekitasid.
Tänu vanadele postkaartidele võib mulle Pariis sedasi veel uuesti meeldima hakata. Suudan jälle oma peas unistuste linna fantaseerida.
Kuid tulgem nüüd tagasi 1910 aastasse.
Talviste vihmasadude põhjustatud Seine'i jõe veetaseme tõus on täiesti loomulik, aga aasta 1910 jaanuaris ei tahtnud vihmastel päevadel kuidagi lõppu tulla. Alguses ei tulnud vesi mitte üle kallaste, vaid hakkas uputama kanalisatsiooni ja metrootunneleid. Kuu 21. päeval muutus olukord aga veelgi hullemaks, sest jõe veetaseme tõus oli muutunud normaasest tunduvalt kiiremaks. Pariis oli silmitsi tõelise kriisiolukorraga. Tuhanded inimesed evakueeriti nende kodudest ja enamus linna infrastruktuur suleti. Kirikutesse, koolidesse ja valitsushoonetesse rajati varjupaigad. Linna insenerid rajasid koos elanikega ringi liikumiseks laudteid. Sõjaväelased, politseinikud ja tuletõrjujad sõitsid paatidega tänavatel aidates abivajajaid ja pakkudes transporditeenust.
Kokku kestis üleujutus 35 päeva ja veetaseme maksimum jõudis 8,62 meetrini üle normaalse.
Praegugi võib terasem silm Pariisist tolle aasta veetaset märkivad tahvleid näha.
29. juulil aastal 1911 tabas Rennes'i äiksetorm, mille käigus välgutabamusel süttis põlema alles valmimisjärgus olev Palais du Commerce.
Hoolimata vihmast kogunes ümberringi palju uudishimulikke pealtvaatajaid ja fotograafe. Ühtäkki kukkus telefoni- ja telegraafiliinide armatuur kokku katkestades igasuguse sideühenduse.
Kell 13:15 alanud põleng jõudis oma kõrgpunkti 14:30 ajal. Selleks hetkeks olid kohale jõudnud pea kõik linna tähtsaimad tegelased.
Alles 2 päeva hiljem suudeti leegid lõplikult kustutada. Hoone katus ja kolmas korrus olid täielikult hävinenud ning ülejäänu vettinud. Sellele vaatamata suudeti telegraafiaparaadid päästa.
Peetakse suureks imeks, et põlengus ei saanud keegi kannatada.
29.-31. oktoobril 1905 aastal näitas meri oma tugevust kiskudes tükkideks 350 meetrit Rochebonne'i ja Hoguette ranna vahelist promenaadi.
Postkaardi teeb veelgi huvitavamaks pildile jäänud fotograafi ja kaamera vari.
Siin veel ühe teise tormise päeva postkaart.
Vaateratas oli avatud kuni 1894 aasta aprillini, mil see võeti osadeks ja ehitati uuesti üles Chicago põhjaosas Lincoln Park'i kõrval. Seal kasutati vaateratast kuni 1903 aastani, mil see 1904a maailmanäituseks St. Louis'i transporditi. Vaateratta teekond sai otsa 1906 aasta 11. mail, kui see sõna otseses mõttes õhku lasti.
Pariisi vaateratas "Grande Roue de Paris" ehitati valmis 1900 aasta maailmanäituseks. Selle omanikuks ja ühtlasi ka direktoriks oli Théodore Vienne.
100m kõrgune ja 400 tonni kaaluv vaateratas oli avamise ajal maailma kõige kõrgem ning hoidis oma kohta teoreetiliselt kuni 1989 aastani, mil Jaapanis sai valmis 107.5-meetrine Cosmo Clock 21.
Pariisi vaaterattal oli 40 gondlit, mida oma suuruse tõttu kutsuti hoopis vaguniteks. Kui 1920a vaateratas suleti, siis paigutati need vagunid lähedal asuvasse Village suisse ning nendest said kasutatud kaupade müügiputkad. Tänapäevalgi on see kant tuntud oma antikvariaatide poolest.
1937 aastaks oli Pariisi vaateratas täielikult vanarauaks lammutatud.
Pärast Pariisi vaateratta sulgemist, sai austusväärse "maailma kõige kõrgema" tiitli endale Viini vaateratas (olles ainult 64.75m lõbimõõduga).
Wiener Riesenrad ehitati 1897 aastal inglise insener Lieutenant Walter Bassett Bassett poolt, et tähistada keiser Franz Joseph I kuldjuubelit. Vaateratta lammutamine oli plaanitud 1916 aastaks, aga kuna selle jaoks ei leitud piisavalt raha, lükati seda edasi. Teise maailmasõja ajal 1944a. sai vaateratas põlengus kahjustada ning algsest 30 gondlist taastati seejärel vaid 15.
Olles üks esimesi vaaterattaid on Wiener Riesenrad tänapäeval ainus, mis 19 sajandil ehitatutest säilinud on.
Minu kõige esimesed Tallinna postkaardid. Esimene saadetud 1928 aastal Tallinnast Belgiasse Liège'sse. Teised kaks 1930 aastal Tallinnast Prantsusmaale Ségur-les-Villas'isse.
Avastasin, et mul on väikestviisi tekkinud kollektsioon Bretooni rahvariietega. Pühendan selle postituse toredale bretooni naisele Maria Lambour'ile, kes eile 103 aastasena meie seast lahkus.
Ta oli viimane naisterahvas, kes igapäevaselt 33cm kõrgust pitsist tanu kandis. Oma ühes paljudest intervjuudest on ta öelnud: "Ilma tanuta ei ole mind."
Mul küll kahjuks pole veel ühtegi postkaarti, mis kujutaks pikka Bigouden'i tanu, kuid lisan ühe foto, kus keskel eelpool mainitud Maria Lambour.
Prantsusmaale Saint Malo'sse kolides õppisin päris kiiresti selgeks või osatähtsuse prantsuse toidukultuuris. Sain teada, et poodides müüakse magedat võid, poolsoolast ja soolast võid ning võid soolakristallidega. Ja see on alles algus, sest leidub veel lugematus koguses maitsevõisid.
Le Beurre Bordier on aga toode, mis minu senise arusaama võist peapeale keeras. Ma poleks uskunud, et minust saab inimene, kellel või silma särama paneb ning kes selle ostmiseks teise linnaotsa sõidab ja järjekorras seisab. Üks samm prantslaseks olemisele jälle lähemal.
Aga jah, pean nentima, et Saint Malo's elamine ning nimede Bordier, Philippe Bouvier, Olivier Roellinger tundmaõppimine arendas minu maitsemeeli märgatavalt.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Seega liigume Saint Malo'st tagasi Rennes'i ja Château de la Prévalaye juurde.
Postkaartidel kujutatud XV sajandil ehitatud lossikompleksi kuulus: mõis koos kabeliga, tuvimaja, viinamarjaistandused, metsad, aed, pikad ja laiad tammedega ääristatud alleed ning suured heinamaad Vilaine jõe lähistel. Lisaks nooblid farmid (Bougrières, de la Vieuxville, de la Planche, de la Telaye et de Sainte-foy) ja vesiveskid (Prévalaye, de la Lande, Courouze).
Kolm sajandit (XVII-VIX) valmistati Prantsusmaa kuulsamat võid just nendel aladel kasvanud hellitatud lehmade piimast. Hoolitseti väga täpselt millal ja milliseid taimi lehmad sõid ning mida jõid. Seda kõike selleks, et võil oleks õige värvus ja delikaatne maitse. Näiteks ei tohtinud lasta lehmadel süüa kevadisi kastaniõisi, mis neile väga maitsesid, kuid andsid võile vastiku maitse. Samasuguse peensusega toimus ka või tootmine, mis kestis ainult mai lõpuni, sest pärast seda olid söödaks kasvavad taimed kaotanud oma kevadise värskuse ja aroomi.
Võid toodeti vähestes kogustes Rennes'i turu jaoks, sest enamus transporditi Pariisi. Või oli pakitud tavaliselt mustast savist potti ja kaetud valge Guerande meresoolaga. Parim ja kallim aga väikestesse ruudukujulistesse korvidesse ning ümbritsetud linase riide või musliiniga ja kaetud Guerande meresoolaga. Olenemata oma kallist hinnast, või populaarsus muudkui kasvas.
"Moche de beurre" nii nimetati Rennes'is Prévalaye võist tehtud väikest võisaia.
II maailmasõja ajal sai loss ja selle ümbruskond ameeriklaste pommitamise tagajärjel rängalt kannatada. Tänaseks on alles ainult tammealleed ja kaheksanurkne kabel. Kurb lõpp ilusale loole.
Taaskord tuli mu sõber Google appi.
Postkaardil olev maja on konstrueeritud 17. sajandil. See asus Ille jõe kaldal teiste vanade majade vahel aadressil 158, Rue de Saint-Malo.
Château branlant ehk tõlkes "logisev loss" sai oma nime linnaelanikelt. Kõrge 4 kordse sammasrõdudega hoone struktuuris oli tehtud nii mõningaid vigu ning oma kõverate seinade ja katusega tundus, et maja eirab gravitatsiooniseadusi. 17. augustil 1936 aastal see lõpuks juhtuski - suure pealtvaatajaskonna silme ees varises maja kokku.
Lisaks lugematule arvule postkaartidele on seda maja kujutatud ka kuulsa prantsuse kunstniku Jules Noël maalil (1860a.), mille võime leida Rennes'i "Kaunite kunstide muuseumist"
