Showing posts with label VP Rennes. Show all posts
Showing posts with label VP Rennes. Show all posts
29. juulil aastal 1911 tabas Rennes'i äiksetorm, mille käigus välgutabamusel süttis põlema alles valmimisjärgus olev Palais du Commerce.
Hoolimata vihmast kogunes ümberringi palju uudishimulikke pealtvaatajaid ja fotograafe. Ühtäkki kukkus telefoni- ja telegraafiliinide armatuur kokku katkestades igasuguse sideühenduse.
Kell 13:15 alanud põleng jõudis oma kõrgpunkti 14:30 ajal. Selleks hetkeks olid kohale jõudnud pea kõik linna tähtsaimad tegelased.
Alles 2 päeva hiljem suudeti leegid lõplikult kustutada. Hoone katus ja kolmas korrus olid täielikult hävinenud ning ülejäänu vettinud. Sellele vaatamata suudeti telegraafiaparaadid päästa.
Peetakse suureks imeks, et põlengus ei saanud keegi kannatada.
Prantsusmaale Saint Malo'sse kolides õppisin päris kiiresti selgeks või osatähtsuse prantsuse toidukultuuris. Sain teada, et poodides müüakse magedat võid, poolsoolast ja soolast võid ning võid soolakristallidega. Ja see on alles algus, sest leidub veel lugematus koguses maitsevõisid.
Le Beurre Bordier on aga toode, mis minu senise arusaama võist peapeale keeras. Ma poleks uskunud, et minust saab inimene, kellel või silma särama paneb ning kes selle ostmiseks teise linnaotsa sõidab ja järjekorras seisab. Üks samm prantslaseks olemisele jälle lähemal.
Aga jah, pean nentima, et Saint Malo's elamine ning nimede Bordier, Philippe Bouvier, Olivier Roellinger tundmaõppimine arendas minu maitsemeeli märgatavalt.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Seega liigume Saint Malo'st tagasi Rennes'i ja Château de la Prévalaye juurde.
Postkaartidel kujutatud XV sajandil ehitatud lossikompleksi kuulus: mõis koos kabeliga, tuvimaja, viinamarjaistandused, metsad, aed, pikad ja laiad tammedega ääristatud alleed ning suured heinamaad Vilaine jõe lähistel. Lisaks nooblid farmid (Bougrières, de la Vieuxville, de la Planche, de la Telaye et de Sainte-foy) ja vesiveskid (Prévalaye, de la Lande, Courouze).
Kolm sajandit (XVII-VIX) valmistati Prantsusmaa kuulsamat võid just nendel aladel kasvanud hellitatud lehmade piimast. Hoolitseti väga täpselt millal ja milliseid taimi lehmad sõid ning mida jõid. Seda kõike selleks, et võil oleks õige värvus ja delikaatne maitse. Näiteks ei tohtinud lasta lehmadel süüa kevadisi kastaniõisi, mis neile väga maitsesid, kuid andsid võile vastiku maitse. Samasuguse peensusega toimus ka või tootmine, mis kestis ainult mai lõpuni, sest pärast seda olid söödaks kasvavad taimed kaotanud oma kevadise värskuse ja aroomi.
Võid toodeti vähestes kogustes Rennes'i turu jaoks, sest enamus transporditi Pariisi. Või oli pakitud tavaliselt mustast savist potti ja kaetud valge Guerande meresoolaga. Parim ja kallim aga väikestesse ruudukujulistesse korvidesse ning ümbritsetud linase riide või musliiniga ja kaetud Guerande meresoolaga. Olenemata oma kallist hinnast, või populaarsus muudkui kasvas.
"Moche de beurre" nii nimetati Rennes'is Prévalaye võist tehtud väikest võisaia.
II maailmasõja ajal sai loss ja selle ümbruskond ameeriklaste pommitamise tagajärjel rängalt kannatada. Tänaseks on alles ainult tammealleed ja kaheksanurkne kabel. Kurb lõpp ilusale loole.
Taaskord tuli mu sõber Google appi.
Postkaardil olev maja on konstrueeritud 17. sajandil. See asus Ille jõe kaldal teiste vanade majade vahel aadressil 158, Rue de Saint-Malo.
Château branlant ehk tõlkes "logisev loss" sai oma nime linnaelanikelt. Kõrge 4 kordse sammasrõdudega hoone struktuuris oli tehtud nii mõningaid vigu ning oma kõverate seinade ja katusega tundus, et maja eirab gravitatsiooniseadusi. 17. augustil 1936 aastal see lõpuks juhtuski - suure pealtvaatajaskonna silme ees varises maja kokku.
Lisaks lugematule arvule postkaartidele on seda maja kujutatud ka kuulsa prantsuse kunstniku Jules Noël maalil (1860a.), mille võime leida Rennes'i "Kaunite kunstide muuseumist"
Vanade postkaartide kogumise peale tulin alles hiljuti. Neli aastat tagasi kinkisid ämm ja äi mulle jõuluks kaks vana postkaarti Rennes'ist. Nad olid Saint-Malo's käinud ja ühest vanade raamatute poest need ostnud. Panin kingituse ilusti ümbrikusse pakituna samasse karpi koos teiste postkaartidega, kus need seisid puutumatuna kuni käesoleva suve lõpuni.
Suve lõpus hakkasid siin aga tänavatel toimuma braderie'd, kus kõigele kolale lisaks müüdi ka postkaarte. Ma ei tea miks oli mul vaja osta paar tükki ja siis ühelt teiselt braderie'lt veel paar tükki. Järgmisel hetkel olin juba internetist üles otsinud kõikide lähiajal toimuvate braderie'de (vide-greniers, marchés aux puces, bric à brac) toimumisajad ja -kohad.
Vähem kui kahe kuuga olen suutnud kokku koguda juba umbes 60 erinevat postkaarti nii Rennes'ist kui ka Saint-Malo'st.
Tahaksin oma kogu täiendada ka Tallinna'ga, kuid vahemaad on selle jaoks liiga pikad.
Vanade postkaartide puhul meeldib mulle teadmine, et nii umbes 100 aastat tagasi otsustas kodanik A saata kodanik B'le postkaardi. Kui kodanik B selle kätte sai, oli postkaardi töö tehtud, kuid tõeline elu alles hakkas. See postkaart elas üle kaks ilmasõda, kindlasti palju kolimisi ning lõpuks rändamist ühelt kollektsionärilt teisele. Üldjuhul saab kaardilt välja lugeda millal ja kust-kuhu see saadetud on ning erinevate kollektsionäride märkmed ja hinnad, kuid suuremosa ajaloost jääb teadmata. Oeh, kui vaid postkaardid oskaksid rääkida.
Mulle meeldib vanade postkaartide hingus ja lõhn, kuid kõige rohkem meeldib mulle teadmine, et Rennes'ist ja Saint Malo'st saadetud kaardid on pärast 100 aastat jälle ringiga siin tagasi.
