Ei juhtu iga päev, et prantsuse ajakirjas eesti retsepte näeb. Aga siin ta on - kringli võidukäik. Et seda ilusat üllatust kuidagi tähistada, plaanin ma lähipäevadel selle retsepti ka ellu viia.

Jutuke

1. Milliat mahlad
Kui ma esimest korda Milliat vaarika nektarit maitsesin, olin jalust rabatud. See maitses nagu sööks peotäite kaupa vaarikaid otse vanaema marjaaiast. Ka kõik ülejäänud mahlad maitsevad nagu päris.
Täpsemalt...

2. Bordier või
Bordier'i või on elav näide sellest, kuidas Prantsusmaa üht inimest muuta võib. Eriti Bretoonimaa, kus või on toidukultuuri põhielement. Olen õppinud vahet tegema või ja VÕI maitsel.
Bordier'i vetikatega või on lahutamatu osa minu mereannitaldrikust.
Täpsemalt...

3. Bouvier šokolaadid ja makroonid
Pärast 1 aastat tema poes töötamist on saanud minust tõeline magusasnoob. Pole siiani leidnud paremat kirsi-ganache'i, soolase karameli makroone ega mango-passioonivilja kooki. Kõik, kes on arvanud, et mina paksuks ei lähe, eksisid.
Täpsemalt...

4. Roellinger vürtsid ja maitseained
Kolme Michelini tähega pärjatud üks Prantsusmaa tippkokkadest, kes on kirjutanud 3 raamatut ning pärast oma restorani sulgemist on pühendanud end vürtsidele ja maitseainetele. Omab ateljeed, kolme poodi (Paris, St Malo, Cancal) ja kohvikut Cancal'is.
Minu šokolaadiküpsiste salapärane maitse on pärit just tema riiulitelt. 
Täpsemalt...

5. Palet Breton caramel au beurre salé - Biscuits de Locronan
Pood, kus neid küpsiseid müüakse, asub linnas, mis püüab hoida oma keskaja šarmi. Seega ei ole seal näha ei autosid, elektriliine ega kõike muud high-tech tänapäevast. Pood asub 17. sajandil rajatud majas ning nagu arvata võib ei eksisteeri sellel internetilehekülge. 

6. Savor & Sens Vaarika ja hibiskuse sinep
Üldiselt ei maitse mulle ei sinep ega ka liha. Pärast selle toote avastamist olen aga nõus kompromisse tegema. 
Täpsemalt...

7. Argan oil
Meie oma sai ostetud Marokost, aga müüakse seda igal pool. Kreeka pähkli õli tundub maitsetu selle kõrval. Parim koos õunaäädikaga.
Täpsemalt...

8. Värsked austrid Cancal'i rannas
Ega mulle need molluskid väga ei maitse. Samas meeldib mulle aga mõte osta rannaturult  taldrikutäis äsja korjatud austreid, mida serveeritakse pooleks lõigatud sidruni ja klaasi valge veiniga.
Siis istud kai äärele, luristad austreid süüa ning viskad kojad merre tagasi ja rüüpad lonksu külma valget veini kõige lõpetuseks. Mida veel elult tahta?

9. Caramel Beurre Salé
ehk soolase või karamell, olgu see siin kommide, kastme või kreemina. Kuulub samuti Bretoonimaa söögikultuuri juurde ja peab igas majapidamises olemas olema.


Jätkan jooksvalt listi koostamist uute maitsete avastamisel...

Jutuke

1. "Chef"
Treiler 
2. "The hundred foot journey"
Treiler
3. "Julie & Julia"
Treiler
4. "Ratatouille"
Treiler
5. "Haute Cuisine"
Treiler
6. "Chef" (prantsuse film)
Treiler
7. "Chocolat"
Treiler 
8. "Weitress"
Treiler 
9. "Mostly Martha" (saksa film)
Treiler
10. "No reservetions" (USA versioon "Mostly Martha'st")
Treiler
11. "I am love"
Treiler
 
Kui kellelgi on veel häid soovitusi, siis palun pange need kommentaaridesse.

*foto filmist "Haute Cuisine" - trühvi võileib

Jutuke

 Millefeuille on prantsuse kookidest üks kuulsamaid. Oma nime "tuhat lehte" on saanud tänu lehttainale, mida volditi kolmeks 6 korda, saades sedasi 729 lehte. Koogiks kasutati kolme kihti lehttaigent (saades sedasi 2187 lehte), mille vahele pandi keedukreemi ja kaunistati suhkruglasuuriga.

Tema päritolu on veidi segane, ulatudes tagasi juba 17. sajandisse. Ühed (arvatavasti itaalased) väidavat, et Millefeuille jõudis Prantsusmaale koos Marie Mediciga Itaaliast.
Teised räägivad mehest nimega Feuillet, kes olevat koogi loonud 17. sajandil, kuid temast ei ole tänapäeval mingit märki ajaloo ürikutes.

Feuillet au XVII

Feuillet au XVII

Kolmandad ütlevad, et Millefeuille on loodud François Pierre de La Varenne poolt, kes kirjeldab seda oma 1651 aastal avaldatud raamatus "Cuisinier françois".Hiljem sai retsepti enda kätte Marie-Antoine Carême, kes seda täiustas.
Aastal 1867 hakati seda müüma Pariisis kui kondiiter Adolphe Seugnot reklaamtoodet tuues selle paljude peoplauale.


Venelased tegid sellest koogist juttu juba 19. sajandi alguses. Seal oli Millefeuille'st saanud Napoleoni kook ning sümboliseeris venelaste võitu Napoleon I üle 1812. aasta isamaasõjas. Eriti populaarseks sai see 1912a tähtpäeval, kus müüdud kook oli kolmenurkne, meenutades Napoleoni mütsi, kihid sümboliseerisid alistatud prantslaste armeed ja koogi peale laotatud puru, lund, mis aitas venelastel vaenlaste vägesid alistada.
Ka näiteks Inglismaal ja paljudes teistes riikides tuntakse seda kooki Napoleoni nime all, kuid omamata mingisugust seost suure valitsejaga. Nimi olevat tulnud hoopis prantsuse keelsest sõnast napolitain - omadussõna Itaalia linnanimest Naples. Viidates, et kook pärineb just sellest linnast.

Tänapäeval on võimalik seda kooki leida pea igast maailma otsast. Retseptid on küll täiesti erinevad, kuid juured jäävad ikka samaks.


* Loo koostamisel on kasutatud kõikvõimsa interneti abi.
* Foto leitud:mu enda arhiivist aastast 2013

Jutuke

Prantsusmaal elades küsitake tihti mu käest, mis on eesti köögi eripära või eesti toidud. Räägin siis kartulist ja kastest ja marineeritud aiasaadustest. Kui jutt läheb aga kookide peale siis jään kukalt sügama.
Vanaema ikka tegi biskviitpõhjaga vahukooretorti ning küpsetas erinevaid plaadikooke (kohupiima, õuna või rabarberi). Ema tegi meile kass Arturi kooki, kirjut koera, küpsise-ja vahvlitorti ning biskviitpõhjaga kohupiimatorti. Lisaks tulevad veel meelde: Napoleoni kook, Aleksandri kook, šarlott, meekook, sefiiritort, rullbiskviit, liivakook, rummikook, besee, tuuletasku, hapukoorekook, korvikesed ja keeksid. Loomulikult on tänapäeval valik tunduvalt laiem ja rahvusvahelisem.
Toon nüüd siia võrdlusena mõned prantsuse kondiititooted: Opéra, Millefeuille, Tarte Tatin, Paris-Brest, Cannelé, Religieuse, Bavarois, Dacquoise, Kouign Amann, Saint-Honoré, Le Mont-Blanc, Galette de Roi ja nii edasi ja nii edasi. Igal koogil on kindel nimi, päritolu ning traditsiooniline retsept. Ei ole mingi biskviitpõhjaga vahukooretort, kuhu vahele paned seda, mis sahvris leidub. Ürita siis sedasi prantslaste jaoks tõsiseltvõetav olla.
Umbes nädalake tagasi avastasin ma, et lisaks Bretoonimaa traditsioonilistele kookidele, omab Rennes ka täiesti enda kooki. Ei ole viimane küll eriti ajalooline - on loodud 1999 aastal 4 kohaliku kondiitri poolt: Pâtisserie Bouvier (ei tea kahjuks kumb), Pâtisserie Chauou, Pâtisserie Janvier ja Pâtisserie Le Daniel. Tegemist on 70 grammise risttahuka kujulise koogiga, mis koosneb õuntest, siidrist ja käsitsi valmistatud võist küpsetatud mandlibiskviidist. Algselt plaaniti kooki nimetama hakata Pomandine või Pomandin, kuid lõpptulemusena valiti hoopis "Parlementin". Põhjuseks koogi kuju, mis pidavat sümboliseerima Rennes'i 18. sajandil rajatud parlamendihoonet ning samuti selle ehitamiseks kehtestatud uut maksu siidrile.  
Le Parlementin koogi ristimine toimus linnvalitsuse hoones 29. jaanuaril 2000 ja seda viis läbi  tolleaegne Rennes'i linnapea Edmond Hervé.

Jutuke

Kui ma 2012 aasta suvel Saint-Malos ühte kondiitriärisse tööle sain, olin ühtäkki fakti ees, et pean endale kiiremas korras selgeks tegema prantsuse kondiitritoodete nimed, koostisosade erinevused ja kõige sellega kaasaskäiva sõnavara. Oma õpingute käigus avastasin, et vitriinile laotud koogid omavad kõik pikka ajalugu. Ei, ei ole mingi ümmargune kook pralineekreemiga, vaid on üle 100 aastase ajalooga "Paris-Brest".

Kõik sai alguse 1891 aastal, kui ajalehe "Petit Journal" toimetaja ja jalgratta fanaatik Pierre Giffard kirjutas artikli: «La course du Petit Journal – De Paris à Brest et retour : 1200 kilomètres»
("Petit Journal'i võidusõit - Pariisist Bresti ja tagasi: 1200 km") ja ühtasi ka organiseeris selle esimese Paris-Brest-Paris jalgrattavõistluse, et populariseerida jalgrattasporti.

See võistlus oli 1903 aastal alanud Tour de France'i eelkäija.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

1910 aastal palus  Pierre Giffard oma kallist sõpra Maisons Laffitte'i kondiitrit Louis Durand'i, et too võidusõidust ispireerituna valmistaks koogi, mida osavõtjatele pakkuda.
Härra Durand tegi sõõrja umbes 30-50cm läbimõõduga ratast sümboliseeriva keedutaignast koogi, mille täitis pralineekreemiga ning kaunistas röstitud mandlilaastude ja tuhksuhkruga.

Tänapäeval võib seda kooki leida pea kõikidest saia- ja koogipoodisest.
Millega oleks parem kui mitte Paris-Brest koogiga tähistada 11. juulil Rennes'ist algavat Tour de France'i 8. etappi?

* Loo koostamisel on kasutatud kõikvõimsa interneti abi.
* Foto leitud: http://www.paris-brest.fr/

Jutuke

Theobroma cacao ehk harilik kakaopuu, mis kasvab looduses Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, on alla 8m kõrgune laia võrega puu. Ta õied on väikesed ja helekollased ning kasvavad otse tüvel. Kakaopuu viljad on paksu koorega 15-25cm pikad jaa 10cm paksused kollased või punakad. Viljaliha sees on ridadena 20-50 pruuni seemet ehk kakaouba.

Esimesed märgid Theobroma cacao viljade kasutamisest ulatuvad tagasi aastatesse 1400 eKr. On teada, et maajad kasvatasid kakaopuid oma aedades ning kasutasid viljadest valmistatud mõrudat pipardega maitsestatud jooki igapäevaelus ja ka tseremoonitel. Kohviube kasutati kui raha kaupade ostmiseks ja vahetamiseks.

Eurooplastest esimestena jõi seda jooki loomulikult ei keegi muu kui Kolumbus. Ta aga ei sattunud sellest erilisse vaimustusse. Möödus veel palju aastaid, enne kui see jook tuntust saavutama hakkas.

Ajalooraamatud ei väida küll kindlalt, kuid pakutakse, et esimest korda veeti kakaoube ametlikult üle ookeani 1520datel hispaanlaste poolt. Jook sai populaarseks kuningakojas, kuid seda hoiti riigisaladusena.  Alles 17. sajandil muutus kakaouba kaubaartikliks, kui see oli tuntust võitnud kogu Hispaanias ja ka Prantsusmaal ning Itaalias. Kakaojook oli Hispaania sümbol ning tõrjus mujal Euroopas populaarseks saanud teise mõruda joogi - kohvi kõrvale.

Prantsusmaale jõudis jook 1615a., mil Hispaania kuninga Philippe III tütar Austria Anna abiellus Prantsusmaa kuninga Louis XIIIga ning uus kuninganna kuulutas kakao koheselt õukonnajoogiks. Louis XIV ja tema kaasa muutsid kakao joomise traditsiooniks ka Versaille lossis.

Inglismaale jõudis see aga 1650 aastate lõpul ning esimene "Chocolate house" avati 1657a.

Et jätkata romantilises ja helges võtmes ei kirjuta ma pikemalt sellest, kuidas orjad kakaokasvandustes tööd rügasid, et Eurooplased saaks imekallist jooki mekkida.

Šokolaadijooki valmistati tol ajal ja veel kaua aega hiljem tahketest šokolaadikamakatest, sest kakaopulbrit polnud veel leiutatud.

18. sajandil lõpul hakati joogile lisama ka piima.

1765a. James Baker avas esimese šokolaaditehase ukse Massachusettsis.

1780a. avas J.S. Fry& Sons Bristolis esimese tehase, mis tootis šokolaadipastat ning nende toodangut hakati müüma farmaatsiapoodides.

1795a. võeti kasutusele aurumasin.

1814a. Jules Pares avas esimese tehase Prantsusmaal

1815a. hollandlane Coenraad Johannes van Houten avas tehase.

1819a. esimene Šveitsi tehas avati Francois-Louis Cailler poolt.

Ja järjega Inglismaale tagasi tulles avas 1824a. uksed Cadbury.

1828a. van Houten hakkas tootma kakaopulbrit, mida hakati müüma kogu Euroopas.

1830a. Kohler lisas šokolaaadile metsapähkleid.

1839a. saksa firma Jordan & Timaeus müüs esimese šokolaaditahvli, mis oli kokku segatud kakaopulbrist, suhkrust ja kitsepiimast.

1847a. Fry & Sons avastasid, et segu suhkrust, kakaovõist ja kakaopublrist võimaldab vormida tugevama tekstuuriga tahvli. Nad eksponeerisid seda toodet Birminghamis 1849a. nime all "Maitsev šokolaad söömiseks"

1865a.  Ghirardelli Chocolate Company avastas broma protsessi, mille käigus kakaovõi eraldatakse kakaomassist pannes jahvatud kakaooad kottidesse rippuma sooja temperatuuriga ruumidesse, kus siis kakaovõi massist välja valgub. Selline meetod toimis paremini kui hüdraulilise pressi kasutamine ja van Houteni poolt loodud dutch protsess, jättes tugevama maitse.

1875a. tõi šveitsi küünlameister Daniel Peter turule esimese piimašokolaadi, kasutades piimapulbrit, mille ta naaber Henri Nestlé oma beebitoitu tootvas tehases avastas. Juba 1879a lõid naabrid käed ning loodi praeguseni tegutsev Nestlé.

Rodolphe Lindt võtis kasutusele kivijahvatus meetodi, mida suudedi tehase seinte vahel saladuses hoida kuni 1901 aastani.

20.sajand tõi kaasa šokolaadi massilise populaarsuse. Luksustootest sai igapäevamaius.

Kuigi pregu on võimalik kaubanduskeskusest osta meeletus valikus erinevaid šokolaade, siis mina eelistan pigem käsitööna valmistatud kvaliteetšokolaadi. Ainuüksi sellepärast, et siis ei söö ma šokolaadi magusavajaduse rahuldamiseks, vaid kakaoubade maitse nautimiseks.

* Loo koostamisel on kasutatud kõikvõimsa interneti abi. 
* Foto leitud: https://www.cadbury.co.uk

Jutuke

Elades Prantsusmaal ei saa üle ega ümber nendest luksuslikest värvilistest hõrgutistest. Praeguseks leidub neid ka Eestis, kuid proovitutest ükski pole pakkunud maitseelamust. Omades võimalust töötada tunnustatud kondiitriäris, olen muutunud väga valivaks ning pole siiani julgenud makroone ka ise küpsetada.

Mis see markoon siis õigemini on? - Kohe kindlasti ei ole see seotud sarnaselt kõlava makaroniga.

Makroonid kujutavad endast mandlijahust, suhkrust ja munavalgetest küpsetisi, mis on pealt krõbeda koorikuga ja seest mõnusalt pehmed. Praegu on võimalik neid osta kõikvõimalikes värvitoonides ja maitsetega. Kuid selleks, et makrooni looga alustada pean ma tagasi minema eelmise loo juurde ehk Ladurée kondiitriärisse.

On palju erinevaid versioone, kuidas makroonid Prantsusmaale jõudsid ja neist kõige ilusam räägib, et  Catherine de' Medici tuli 1533 aastal Prantsusmaale, et abielluda Henry II'ga. Ta võttis kaasa oma koka, kes küpsetas makroone ning nendest said pikaks ajaks õukonna lemmikmaiustused.

Retsept levis üle Prantsusmaa ja on natukene erinev igas piirkonnas, kuid makroon nagu me seda tänapäeval teame sündis XX sajandi alguses. Päeval, mil Louis Ernest Ladurée teise sugulusastme nõbul Pierre Desfontaines'le tuli mõte võtta kaks makrooni ja need omavahel ganache'ga kokku panna. Nii sündis Ladurée müügihitt.

Praegu müüvad kõikvõimalikes värvi-ja maitsevarjatsioonides makroone paljud kondiirtipoed -  nimekamad ja vähem nimekamad, kuid sellest juba ühes järgmistest lugudest.

* Loo koostamisel on kasutatud kõikvõimsa interneti abi.

Jutuke

On aasta 2014 - me käime kohvikutes, joome teed ja kohvi ning meile ei tule pähegi, et kunagi oli see luksus, mida vaid väga varakad endale lubada võisid. Rääkimata sellest, et naisi ilma saatjata kohvikutesse ei lubatudki.

Kõik hakkas muutuma kui aastal 1862 Louis Ernest Ladurée avas pagaritöökoja Pariisis aadressil 16 rue Royal. Samal aastal pandi ka Garnier Opera nurgakivi ja Madeleine linnaosast arenes kiiresti Pariisi tähtsaim ja elegantsem piirkond.

1871 mil parun Haussmann oli Pariisile andmas "uut nägu" hävis pagaritöökoda põlengus ja asemele ehitati kondiitriäri. Jules Chéret mainekas postri- ja maalikunstnik teostas selle sisekujunduse. Andmaks aimu, mis mees ta oli, ütlen teile, et tema inspireeris Henri de Toulouse-Lautrec'i ja tegi postreid Eldorado, Olympia, Folies Bergères, Théâtre de l'Opéra, Alcazar d'Été ja Moulin Rouge'le. Ta oli ka teada tuntud naiste õiguste eest võitleja.

Naiste õiguste eest võitles ka Ernest Ladurée abikaasa Jeanne Souchard, kellel tekkis idee kokku panna kaks stiili: Pariisi kohvik ja kondiitriäri, luues sedasi täiesti uue koha, mida hakati  kutsuma teesalongiks. Üheks eeliseks "salon de thé's" oli luba naistel vabalt koguneda.

See oli uue ajastu algus.

Tänaseks päevaks on Ladurée suurkontserni Groupe Holder all ning laiendanud oma äri üle kogu maailma. Lisaks kondiitritoodeltele ja kurikuulsatele makroonidele üllatavad nad kliente ka kosmeetika- ja ehetekollektsioonidega. Väiksest teesalongist on saanud bränd, mida kõik teavad ja ihaldavad.

* Loo koostamisel on kasutatud kõikvõimsa interneti abi.
* Foto leitud: http://newyork.seriouseats.com 

Jutuke

Olles juba pea kolm aastat Prantsusmaal elanud on mu meeltest hajunud see erutus, mis varem tuli igal korral, kui Prantsusmaa ja Pariisi peale mõtlesin. Minu jaoks oli Pariis püha koht - romantika, kunsti, kirjanduse ja kultuuri häll. Ma võitlesin visalt, kui keegi Pariisi kohta midagi halvasti ütles! Olin armunud!

Pärast esimsest Pariisi külastust olin aga pettunud. See ei olnud üldse selline nagu raamatutest olin lugenud ja filmidest näinud.Nüüd, kus ma olen reaalsusega leppinud tahan ma siiski Pariisile anda üha uusi võimalusi. Ma arvan, et see on tänapäevane kiire elu, mis on enda alla matnud kõik need romantilised lood.

Oma tänase looga ma tahan alustada ikka väga algusest. Ja see algus ulatub 1640datesse, mil reisijad ja kaupmehed tõid kohvi Prantsusmaale. Kohvi said endale küll lubada ülirikkad kodud, sest 1 nael kohviube maksis tol ajal 4000 dollarit ehk 10x rohkem kui kõige kallim šampus. Esimese kohvimaja avas armeenlane nimega Pascal. Tekkis teisigi, kuid need ei muutunud väga populaarseteks, kuna neid samastati Inglismaal avatud kohvimajadega, kus pakuti ka õlut ning mis olid räpased ja suitsust hallid. Esimese glamuurse kohvimaja avas 1684 aastal Pariisis sitsiillane Francesco Procopio dei Coltelli, kes oli eelnevalt 2 aastat töötanud ettekandjana Pascali kohvimajas ning oli mõistnud, et kohvi peaks koos käima luksuslikkusega. Ta ei lubanud oma kohvikus suitsetada ja õlut seal ei pakutud. Francesco Procopio dei Coltelli mõistis, et inimesed on nõus kallist hinda maksma mitte ainult kohvi eest, vaid ka elegantse ja kauni ümbruse ning viisaka teeninduse eest. Tema kohvikus kallati kohv õhkõrnadesse portselantassidesse hõbekannudest. Kelnerid kandsid eksootilisi maani armeenia rüüsid. Kohviku seinu aga kaunistasid Prantsusmaal valmistatud peeglid, milliseid kuskilt mujalt leida polnud võimalik.

Ja mis seal salata - tal oli õigus. « Le Procope » muutus kiiresti kõrgklassi lemmikkohaks.

1686 aastal kolis kohvik tänavale, kus 3 aastat hiljem avas uksed Pariisi kuulsaim teater La Comédie-Française. Tänu sellele sai « Le Procope'st » näitlejate ja publiku ajaveetmiskoht. Tänaseks on « Le Procope » avatud olnud juba 328 aastat ning on seega maailma vanim kohvik.

Nimekatest külastajatest võib välja tuua: Voltaire, Benjamin Franklin, Napoleon Bonaparte, Balzac, Victor Hugo ja paljud teised.

* Loo koostamisel on kasutatud kõikvõimsa interneti abi
* Foto leitud: wikipediast 

Jutuke