Showing posts with label Saint-Malo. Show all posts
Showing posts with label Saint-Malo. Show all posts
Nüüd mul on küllaga aega enda ümber vaadata ning avastada siinset looma- ja taimeriiki.
Ükspäev käisime G'ga jalutamas ning nägin ühes hoovis sellist puud. Prantslased kutsuvd seda puud kui "Désespoir du singe", mis tähendab ahvi meeleheidet.
Tšiili araukaaria on kõige külmakindlaim liik Araukaaria perekonnast. Ta on looduslik Kesk- ja Lõuna-Tšiilis ja lääne-Argentinas ja ta on igihaljas puu, kes kasvab kuni 40 meetri kõrguseks ja tüve paksus ulatub kuni 2 meetrini. Tema kohta öeldakse ka elav fossiil ning ta on Tšiili rahvuspuu.
Lehed
- õigemini okkad on paksud, sitked, kolmnurksed, 3-4 cm pikad ning 1-3
cm laiad ja teravate äärte ja otstega - sellest ka inglisekeelne nimi -
Ahvipuslepuu - ehk ahvidel on täielik pusle sinna otsa ronida. Okkad
püsivad puul 10-15 aastat või rohkem, seega kogu puu on kaetud, välja
arvatud vanemad oksad.
Nad on tavaliselt kahekojalised - isas- ja
emaskäbid on erinevatel puudel, mõned üksikud võivad kanda mõlemaid
käbisid. Isaskäbid on piklikud ja kurgikujulised, avanedes 4 cm pikad,
valminult 8-12 cm pikad, pärast tolmeldamist 5-6 cm pikad. Puud on
tuultolmlejad. Emaskäbid on küpsed 18 kuud pärast (sügisel) tolmlemist
ning on ovaalsed, suured, 12-20 cm läbimõõduga ning võib sisaldada kuni
200 seemet. Kui käbid lagunevad, siis vabanevad seemned, mis on 3-4 cm
pikkused (pähklimoodi) ja neid levitavad oravad ja pasknäärid. Seemned
on söödavad!
Siis St Malo vanalinnas on tänav nimega "Kass, kes tantsib"...
Täna me siis räägime Eestist.
Tavaliselt jõuan siin selle teemani, kui minuga alustatakse vestlust lausega:
"Oi, mis kena aktsent teil on..."
Ja siis läheb tulistamiseks... Osad lisavad kohe otsa:
"...kas te olete Poolast?" - "Ei!"
"...kas te olete Skandinaaviast?" - "Ei!"
"...kas te olete inglanna?" - "Ei!"
Teised ikka ilusti küsivad, kust ma pärit olen ning jätkavad targutamist:
"...jah, seda ma arvasin, et see on vene aktsent!" - "Ah?!"
"...Estonie, ah-jaa - Venemaa?" - "MIDA?"
"...Estonie, ja-jah, Eesti on ju Baltiriik, mis see pealinn nüüd oligi...Riia?" - "Eesti on üks kolmest Baltiriigist ja pealinnaks on meil Tallinn. Riia on Läti pealinn."
"...Estonie, see on pealinn, aga mis see riigi nimi nüüd oligi..." -"WTF?!"
Üks helgemaid hetki on mul olnud ühe naisterahvaga, kes küsis:
"...Estonie, kus see asub, idas?" - "No jääb rohkem põhja poole." - "Ei, idas on!" - "Noh, ma ütleks siit võttes jääb nagu kirdesse siis." - "Ei, idas on!" - "..."
Kõige lähemele pakkus aga üks teine naisterahvas, arvates et mul on soome aktsent. Ta ise on Soomest pärit, kuid kolis juba väiksena Prantsusmaale elama. Samas mõte, et ma prantsuse keelt soome aktsendiga räägin tekitab minus hirmu. Loodan, et seis ei ole lootusetu. :D
Hiljuti külastas mu kauplust keskealine proua, kellele Eesti nime kuuldes kohe lai naeratus näole tuli. Ta poeg töötavat juba pikemat aega Eestis ning mõned aastad tagasi käis ta pojal külas ning oli Tallinnast täielikus vaimustuses: "Nii ilus linn. Nii toredad inimesed. Nii mitmeküllane. Nii huvitava ajalooga." Ma olin sõnatu kohe.
Ei läinud väga kaua aega mööda, kui mind üllatas järgmine klient. Üks itaallasest härrasmees, kes oma vaba aega ajaloo uurimisega sisustab ning on väga süvitsi uurinud ka Nõukogude Liidu ajalugu. Surus mu kätt kohe austust avaldades, et selline väike rahvus suurele Venemaale vastu julges hakata. Härra luba häda korral lausa ise Eesti vabaduse eest võitlema tulla. Ma ei osanud midagi öelda, lõkerdasin naerda ainult.
Tänase geograafiatunni lõpetuseks siis lugu härrasmehest, kes teada saades, et ma Eestist pärit olen, küsis, kas ma mitte temalt Arvo Pärdi CDsid laenata ei taha. Tema olevat suur fänn. Keeldusin viisakalt, vastates, et mul endalgi on riiulis mõned Pärdi teosed. Pärast seda sain härra kogu lugupidamise osaliseks. Nüüd alati kui ta midagi ostma tuleb, siis naeratab tavaliselt natukene suuremat naeratust samal ajal mulle pingsalt silma vaadates. Ta vist ikka väga tahab mulle neid CDsid laenata.
järgneb...
(kui tuleb uusi ja huvitavaid vestluseid)
Tavaliselt jõuan siin selle teemani, kui minuga alustatakse vestlust lausega:
"Oi, mis kena aktsent teil on..."
Ja siis läheb tulistamiseks... Osad lisavad kohe otsa:
"...kas te olete Poolast?" - "Ei!"
"...kas te olete Skandinaaviast?" - "Ei!"
"...kas te olete inglanna?" - "Ei!"
Teised ikka ilusti küsivad, kust ma pärit olen ning jätkavad targutamist:
"...jah, seda ma arvasin, et see on vene aktsent!" - "Ah?!"
"...Estonie, ah-jaa - Venemaa?" - "MIDA?"
"...Estonie, ja-jah, Eesti on ju Baltiriik, mis see pealinn nüüd oligi...Riia?" - "Eesti on üks kolmest Baltiriigist ja pealinnaks on meil Tallinn. Riia on Läti pealinn."
"...Estonie, see on pealinn, aga mis see riigi nimi nüüd oligi..." -"WTF?!"
Üks helgemaid hetki on mul olnud ühe naisterahvaga, kes küsis:
"...Estonie, kus see asub, idas?" - "No jääb rohkem põhja poole." - "Ei, idas on!" - "Noh, ma ütleks siit võttes jääb nagu kirdesse siis." - "Ei, idas on!" - "..."
Kõige lähemele pakkus aga üks teine naisterahvas, arvates et mul on soome aktsent. Ta ise on Soomest pärit, kuid kolis juba väiksena Prantsusmaale elama. Samas mõte, et ma prantsuse keelt soome aktsendiga räägin tekitab minus hirmu. Loodan, et seis ei ole lootusetu. :D
Hiljuti külastas mu kauplust keskealine proua, kellele Eesti nime kuuldes kohe lai naeratus näole tuli. Ta poeg töötavat juba pikemat aega Eestis ning mõned aastad tagasi käis ta pojal külas ning oli Tallinnast täielikus vaimustuses: "Nii ilus linn. Nii toredad inimesed. Nii mitmeküllane. Nii huvitava ajalooga." Ma olin sõnatu kohe.
Ei läinud väga kaua aega mööda, kui mind üllatas järgmine klient. Üks itaallasest härrasmees, kes oma vaba aega ajaloo uurimisega sisustab ning on väga süvitsi uurinud ka Nõukogude Liidu ajalugu. Surus mu kätt kohe austust avaldades, et selline väike rahvus suurele Venemaale vastu julges hakata. Härra luba häda korral lausa ise Eesti vabaduse eest võitlema tulla. Ma ei osanud midagi öelda, lõkerdasin naerda ainult.
Tänase geograafiatunni lõpetuseks siis lugu härrasmehest, kes teada saades, et ma Eestist pärit olen, küsis, kas ma mitte temalt Arvo Pärdi CDsid laenata ei taha. Tema olevat suur fänn. Keeldusin viisakalt, vastates, et mul endalgi on riiulis mõned Pärdi teosed. Pärast seda sain härra kogu lugupidamise osaliseks. Nüüd alati kui ta midagi ostma tuleb, siis naeratab tavaliselt natukene suuremat naeratust samal ajal mulle pingsalt silma vaadates. Ta vist ikka väga tahab mulle neid CDsid laenata.
järgneb...
(kui tuleb uusi ja huvitavaid vestluseid)
Siin ma nüüd siis olen - oma kodumaast tuhandete kilomeetrite kaugusel õnne ja armastust otsimas. Eestist väljaränne on praegu väga populaarne ning saan inimstest aru, kes tahavad maailma avastada. Aru ei saa ma aga nendest, kes kolivad teistesse riikidesse tegema tööd, mida sealsed kohalikud teha ei taha ning siis kirjutavad meediasse artikleid kui halb on ikka Eestis elada ja kuidas väljamaal teenib meeletult raha. Tahaks sellistele rusikaga näkku lüüa ja esimese rongiga kuhugi kaugele kaugele sõidutada.
Eesti on väikeriik oma keele ja kultuuriga ning võtta seda iseenesestmõistetavalt tänulikkust üles näitamata teeb mulle lihtsalt haiget. Minu eestimeelsus on siin võib öelda et isegi süvenenud. Näiteks sain ma keelekursustel tuttavaks tüdrukuga Kirgiisi Vabariigist. Viimane oli väga imestunud, et ma räägin eesti ja mitte vene keelt. Tema kirgiisi keelt rääkida enam ei oska. Ütles, et vanaema püüdis küll talle õpetada, aga enamus rääkis vene keelt ning nii see jäi. Te ei oska ette kujutada, kui suur rõõmutunne mind tol hetkel valdas, sest ma saan rääkida eesti keelt.
Lisaks eelnimetatud vingujatele ajavad mind marru ka inimesed, kes küsivad: "Noh, kui sa nüüd siin abiellud, siis sa võtad ju prantsuse kodakontsuse?" - "Mis asja? Ei võta! Miks ma peaks tahtma olla prantslane, kui saan olla eestlane?!" Eestlane olla on uhke ja hää ning reisile minnes ei pea vähemalt inimröövijaid kartma. Me paneme nad nutma, sest nad ei oska meiega midagi peale hakata. Keskmine prantslane pandaks kohe seina äärde ning lastaks maha.
Kui ma aga tõesti peaks eestlane olemisest lahti ütlema, siis saaks minust pigem maluiin, nemadki on väga patriootlikud. Leidsin ühest raamatust nende moto, mis ütleb: "Malouin first and foremost, Breton perhaps, French only if there's anything left."
Minul oli Eestis hea elada. Eesti on ideaalne koht ettevõtlikele, innovaatilistele ja ideedest tulvil inimestele, kes tahavad midagi ise ära teha ning ei oota, et riik neile söögi lauale toob ja p**** ära pühib. Need kitsarinnalised, kes arvavad, et 22 aastase väikeriigi majandus ja eluolu peaks olema samaväärne vana suurriigi omaga, võiks teha rohkem tööd ja vähem vinguda, et oma järelpõlvedele paremat Eestit luua.
Nii, ma arvan, et te olete nüüd aru saanud, et tänase geograafiatunni teema on Eesti.
Mis see Eesti siis õigemini on?
Kus see Eesti on?
Ja mis keelt te ka seal räägite?
järgneb...
Eesti on väikeriik oma keele ja kultuuriga ning võtta seda iseenesestmõistetavalt tänulikkust üles näitamata teeb mulle lihtsalt haiget. Minu eestimeelsus on siin võib öelda et isegi süvenenud. Näiteks sain ma keelekursustel tuttavaks tüdrukuga Kirgiisi Vabariigist. Viimane oli väga imestunud, et ma räägin eesti ja mitte vene keelt. Tema kirgiisi keelt rääkida enam ei oska. Ütles, et vanaema püüdis küll talle õpetada, aga enamus rääkis vene keelt ning nii see jäi. Te ei oska ette kujutada, kui suur rõõmutunne mind tol hetkel valdas, sest ma saan rääkida eesti keelt.
Lisaks eelnimetatud vingujatele ajavad mind marru ka inimesed, kes küsivad: "Noh, kui sa nüüd siin abiellud, siis sa võtad ju prantsuse kodakontsuse?" - "Mis asja? Ei võta! Miks ma peaks tahtma olla prantslane, kui saan olla eestlane?!" Eestlane olla on uhke ja hää ning reisile minnes ei pea vähemalt inimröövijaid kartma. Me paneme nad nutma, sest nad ei oska meiega midagi peale hakata. Keskmine prantslane pandaks kohe seina äärde ning lastaks maha.
Kui ma aga tõesti peaks eestlane olemisest lahti ütlema, siis saaks minust pigem maluiin, nemadki on väga patriootlikud. Leidsin ühest raamatust nende moto, mis ütleb: "Malouin first and foremost, Breton perhaps, French only if there's anything left."
Minul oli Eestis hea elada. Eesti on ideaalne koht ettevõtlikele, innovaatilistele ja ideedest tulvil inimestele, kes tahavad midagi ise ära teha ning ei oota, et riik neile söögi lauale toob ja p**** ära pühib. Need kitsarinnalised, kes arvavad, et 22 aastase väikeriigi majandus ja eluolu peaks olema samaväärne vana suurriigi omaga, võiks teha rohkem tööd ja vähem vinguda, et oma järelpõlvedele paremat Eestit luua.
Nii, ma arvan, et te olete nüüd aru saanud, et tänase geograafiatunni teema on Eesti.
Mis see Eesti siis õigemini on?
Kus see Eesti on?
Ja mis keelt te ka seal räägite?
järgneb...
Saint Malo jääb Eestist nii umbes 3000km kaugusele Loode-Prantsusmaa maalilisele rannikule. Elanikke
on siin keskeltläbi 50 000 ringis, kuid suvel tõuseb see number 200 000ni. Saint-Malo
on Eesti mõistes nagu Pärnu - talvel inimtühi ja vaikne ning suvel pargivad
turistid vaata et sulle lillepeenrasse ja rannas ei mahu linagi täies pikuses
maha panema.
Veel Eestis elades suutsin ma enda lendava fantaasia ja
kidura silmaringiga peas maalida ilusa pildi, kuidas elu ja inimesed siin välja
näevad. Eeldades, et tegu on turismimekaga arvasin esiteks, et paljud valdavad
inglise keelt. Teiseks uskusin, et prantslased on nagu itaallased: avatud,
rõõmsameelsed ning lähevad pärast minu siniste silmade pilgutamist ja blondide
juuste lehvitamist kuldkandikut otsima, et kõik minu soovitu sellel mulle ette
kanda. Kolmandaks pidasin ma
loogiliseks, et ühes linnas elab inimesi kõigis vanusegruppides. Aga
võta näpust Prantsusmaa oli mulle siia kokku pakkinud ikka paraja üllatuse.
Päev päevalt veendusin, et inglise keelega siin ikka kaugele
ei jõua ning oma kidura prantuse keele ja häbeliku loomuga olen ma väljasuremisele
määratud. Isegi kohalikest toitlustusasutustest ei oma 95% inglise keelset menüüd,
seega tuli kõigepealt selgeks õppida söögiga seonduv sõnavara, et restoranis ja
poes ikka nälga ei jääks.
Minu ootus kiiresti tööd leida lükkus edasi pimedasse
tulevikku, selle asemel hakkasin keelekursustel käima. Seal sain tuttavaks paljude toredate
inimestega, kellest mõnedega siiani tihedalt kontakti hoian. Enamjaolt on nad au pair’id ning minust umbes
10 aastat nooremad. Minuvanuseid siin ikka nii naljalt ei leia. Selle asemel on
aga hästi palju elu nautivaid pensionäre. Kõige rohkem võib neid leida turgude
ümbrustest ja suvel rannas tuulevarjulistest kohtadest ning kui kuskil on
liiklusohtlik olukord, siis üldjuhul on ka seal nende käsi mängus. Ärge minust
valesti aru saage – mul ei ole eakate vastu midagi. Hoopis vastupidi, paar
vanemat härrasmeest annavad mulle
lootust, et mul on veel meeste seas lööki. Ülejäänuid ma siin küll oma põhjamaise välimusega ei suuda ära võluda. Pilguta
neid siniseid silmi või lehvita blonde kiharaid palju tahad. Õnneks meeldib
neile minu eesti aktsendiga prantsuse keel ja tänu sellele olen siin ikka mõned
komplimendid saanud. Aga noh, kahe nädala jooksul Itaalias kogusin ma igastahes
rohkem komplimente kui siin pea kahe aasta peale kokku. Prantslastele eriti
itaallased sellepärast ka ei meeldi. Nad ütlevad, et kui seltskonnas on 1 vaba naine, 1 prantslane ja 1
itaallane, siis naisega koju läheb viimane. Prantslane aga läheb tagasi oma
nurka baguette’i sööma.
Minu unistus
kuldsest kandikust vajus seega ajapikku unustusehõlma. Samasse hõlma, kus olid
juba ees mu karjäär ja sotsiaalelu. Ainukeseks eneseväljenduseks jäi mul
küpsiste küpsetamine. Tootsin neid kilode kaupa, kuid sellest lähemalt äkki
ühes järgmistest lugudest.
Rõõmu-nuttu, tülisid-leppimisi,uusi alguseid ja käegalöömist, koduigatsust, viha ja armastust. Terve aasta hüppasin ma ringi nagu kala kuival kuniks lõpuks mulle kopsikuga külma vett peale visati. Tänu puhtale vedamisele sain ma tööotsa ning ütlesin: « Jipika-jee, mother fuckers! » kõigile 3,5 miljonile töötule.
Tänaseks päevaks olen veendunud, et need kaks tähte taevas mu käekäigu eest ikka tõeliselt hästi hoolitsevad. Minu kolmekuusest töölepingust sai pooleaastane ja sellest omakorda tähtajatu leping ning minu tööga on rahul nii ülemus kui ka kliendid. Kuid mitte kõigile ei naerata õnn kolmkümmend kuute hammast nähtavale tuues - minu siinsest pea olematust tutvusringkonnast on üks tüdruk juba oma mehest lahku läinud ja kodumaale tagasi kolinud ning teine on seda tegemas aprillis. Mõlemal juhul on põhjuseks töö ja eneseväljenduse puudumine. Ma kas olen super kannatlik, kohanemisvõimeline või ambitsioonitu? - Hmmm, ei usu üht ega teist, äkki mul lihtsalt läheb kõigi teistega võrreldes tõesti hästi?
Jah, ma arvan, et
võin rahulikult šampuse lahti noppida ja harjutada õnnelik olemist.
