Tänapäeval ei kujutaks isegi ette, et poodides müüdaks postkaarte rongiõnnetustest, lennukatastroofidest, karile sõitnud laevadest või näiteks üleujutustest. Vanade postkaartide müüjad on aga teinud lausa eraldi kategooria nende jaoks. Mina sattusin peale 1910 aasta Pariisi suure üleujutuse postkaartidele, mis kohe minus suurt huvi tekitasid.
Tänu vanadele postkaartidele võib mulle Pariis sedasi veel uuesti meeldima hakata. Suudan jälle oma peas unistuste linna fantaseerida.
Kuid tulgem nüüd tagasi 1910 aastasse.
Talviste vihmasadude põhjustatud Seine'i jõe veetaseme tõus on täiesti loomulik, aga aasta 1910 jaanuaris ei tahtnud vihmastel päevadel kuidagi lõppu tulla. Alguses ei tulnud vesi mitte üle kallaste, vaid hakkas uputama kanalisatsiooni ja metrootunneleid. Kuu 21. päeval muutus olukord aga veelgi hullemaks, sest jõe veetaseme tõus oli muutunud normaasest tunduvalt kiiremaks. Pariis oli silmitsi tõelise kriisiolukorraga. Tuhanded inimesed evakueeriti nende kodudest ja enamus linna infrastruktuur suleti. Kirikutesse, koolidesse ja valitsushoonetesse rajati varjupaigad. Linna insenerid rajasid koos elanikega ringi liikumiseks laudteid. Sõjaväelased, politseinikud ja tuletõrjujad sõitsid paatidega tänavatel aidates abivajajaid ja pakkudes transporditeenust.
Kokku kestis üleujutus 35 päeva ja veetaseme maksimum jõudis 8,62 meetrini üle normaalse.
Praegugi võib terasem silm Pariisist tolle aasta veetaset märkivad tahvleid näha.
