Nagu te kõik olete juba aru saanud, mulle meeldib asjade ajalugu uurida. Postkaardid on selles osas suureks abimeheks, sest aitavad mul tuvastada asju, mida tänapäeval enam ei kasutata. Üheks selliseks oli veerev sild ning mõned päevad tagasi avastasin "bathing machine" ehk tõlkes supelvankri.
Prantsuse poskaartidel olen näinud palju rannatelke ja -hütte. Inglismaa vanadelt postkaartidelt leidsin aga supelvankri. Selle eesti keelne nimetus ei olegi nii intrigeeriv kui otsetõlge.
Mõningatel andmetel leiutas suplusvankri Benjamin Beale umbes 1750. aastatel Margates. Teiste allikate andmetel võeti supelvanker kasutusele hoopis kümnendi võrra hiljem. Scarborough avalikus raamatukogus on John Setteringtoni graveering, mis on dateeritud 1736. aastasse ja kujutab inimesi kümblemas. Seda loetakse esimeseks tõendiks suplusvankrite kasutamise kohta.
Supelvanker oli populaarne seadeldis, mida kasutati 18.-19. salandil Ühendkuningriigis ja Briti impeeriumi aladel, kus elas Suurbritanniast pärit inimesi, kuid neid kasutati ka Mehhikos, Prantsusmaal, Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides ning mujal. Näiteks on supelvankrid kasutusel olnud ka Narva-Jõesuu ja Haabersti rannas.
Supelvanker kujutas endast puust, kinnise pealisehitisega vankrit, mille seinad olid kas puidust või siis puitraamile tõmmatud kangast. Vankritel olid ka väikesed aknad valguse jaoks.
Tavariietes supleja ronis rannal olevasse vankrisse. Riided vahetati vankris supelkostüümi vastu (meestel oli kuni 1860. aastateni lubatud alasti ujuda). Supelvankrid veeti merre ja tagasi tavaliselt hobuse või hobuste paarisrakendiga, vahel ka inimjõul. Üksikutes kuurortites veeti suplusvankreid trossi abil aurumootoriga mööda rööpaid.
Kord vette jõudnud, laskusid seesviibijad merepoolses otsas olevat treppi pidi vette. Peeti oluliseks, et vanker varjaks ujujad võõraste pilkude eest. Mõningatel vankrite küljes oli lausa telk, mille sai merepoolse ukse ette vette lasta, varjates ujujat täielikult. Mõningates kuurortites käis koos suplusvankriga kaasas "dipper"(naine) või "bather"(mees) ehk suplejaga samast soost tugev abiline, kes kliendi vette ja veest välja aitas.
Paljud supelvankrid olid varustatud väikese lipukesega, mille tõstmine oli kutsarile märguandeks, et reisija on valmis randa naasma.
Lisaks suplusetiketile, oli ka väga oluline, milliseid riideid sa kandsid. Leidsin internetisügavustest 1906 aastal Evelyn Sharp'i poolt kirjutatud artikli:
"How to dress in water"
Inglismaa kõige kuulsaim "dipper" oli vanast kalurite perest pärit Martha Gunn (1726-1815). Ujumine meres polnud sugugi populaarne tegevus kuniks 1730-dateni. Mil tutnud doktor Richard Russell tuli välja ideega, et merevee joomine ja selles kümblemine ravib paljusid haiguseid. Ta soovitas inimestel sõita Brighton'i rannaaladele end ravima. 1753 aastaks oli ta lasknud endale sinna mere äärde ehitada maja, et oma patsientide tervenemist jälgida. Selle aja inimeste jaoks oli meres ujumine väga harjumatu, seega palkas doktor kalurite peredest tugevaid töölisi, kes abistasid patsiente ning vaatasid, et viimased ära ei upuks.
Kiiresti sai sellest tegevusest trend ja Brighton'ist sai kuulus kuurort, kuhu sõitsid kokku rikkurid ning isegi kuninglik pere, et nautida mere õhku ja võtta merevanne.
Martha Gunn alustas tööd "dipper'ina" oma kahekümnendates ning tegi seda elupäevade lõpuni. Tema lähedane suhe Wales'i printsi George Augustus Frederick'ga tegi temast Inglismaa kõige tuntuma "dipper'i".
Inglismaalt levis merevees kümblemise populaarsus kiirelt üle maailma. Prantsusmaal hakati rannamõnusid nautimas käima alates 1820st. Esimestena avati suplusasutused Dieppe ja Boulogne-sur-Mer linnades. Hakkasid tekkima nn. kuurortid, kus linna keskus, kasiino ja suur hotell pidid asuma mere ääres.
Saint Malo postkaartidelt ma suplusvankreid ei ole kohanud. Hüttidel on küll rattad all, aga ma ei usu, et neid vette veeti. Samas aga lõpetati suplusvankrite kasutamine 1920datel ära ja neid hakati kasutama rannas riiete vahetamiseks. Seega võivad postkaartidel olla ikkagi kunagised suplusvankrid.
Siiani olen vankreid kohanud vaid Calais ja Boulogne-sur-Mer postkaartidel. Lähen neid peadselt jahtima.
0 kommentaari:
Post a Comment