Nüüd mul on küllaga aega enda ümber vaadata ning avastada siinset looma- ja taimeriiki.
Ükspäev käisime G'ga jalutamas ning nägin ühes hoovis sellist puud. Prantslased kutsuvd seda puud kui "Désespoir du singe", mis tähendab ahvi meeleheidet.
Tšiili araukaaria on kõige külmakindlaim liik Araukaaria perekonnast. Ta on looduslik Kesk- ja Lõuna-Tšiilis ja lääne-Argentinas ja ta on igihaljas puu, kes kasvab kuni 40 meetri kõrguseks ja tüve paksus ulatub kuni 2 meetrini. Tema kohta öeldakse ka elav fossiil ning ta on Tšiili rahvuspuu.
Lehed
- õigemini okkad on paksud, sitked, kolmnurksed, 3-4 cm pikad ning 1-3
cm laiad ja teravate äärte ja otstega - sellest ka inglisekeelne nimi -
Ahvipuslepuu - ehk ahvidel on täielik pusle sinna otsa ronida. Okkad
püsivad puul 10-15 aastat või rohkem, seega kogu puu on kaetud, välja
arvatud vanemad oksad.
Nad on tavaliselt kahekojalised - isas- ja
emaskäbid on erinevatel puudel, mõned üksikud võivad kanda mõlemaid
käbisid. Isaskäbid on piklikud ja kurgikujulised, avanedes 4 cm pikad,
valminult 8-12 cm pikad, pärast tolmeldamist 5-6 cm pikad. Puud on
tuultolmlejad. Emaskäbid on küpsed 18 kuud pärast (sügisel) tolmlemist
ning on ovaalsed, suured, 12-20 cm läbimõõduga ning võib sisaldada kuni
200 seemet. Kui käbid lagunevad, siis vabanevad seemned, mis on 3-4 cm
pikkused (pähklimoodi) ja neid levitavad oravad ja pasknäärid. Seemned
on söödavad!
0 kommentaari:
Post a Comment