Esmakordselt seda postkaarti nähes arvasin ma, et pildil olev seadeldis on mingi tõusude ja mõõnade ajal kasutatav laevadele minemise abivahend. Elasin selle teadmisega pea kuu aega, kuniks eile Saint Malo trammide kohta uurides tõele jälile sain. See masinavärk kogu oma hiilguses oli transpordivahend, mis linnakodanike nii tõusu kui mõõna ajal Saint Malo'st Saint Servan'i viis. Konstrueeritud 1873 aastal arhitekti Alexandre Leroyer poolt.
Veerev sild oli 10m kõrgune ja liikus ühe meetrise läbimõõduga ratastel mööda rööpaid. Rataste ees oli sahk, mis puhastas rööpaid liivast ja kividest. Üleval asus 7x6 meetri suurune platvorm, kus oli ka katusealune, mis kaitses reisijaid halva ilma korral. Konstrukstsioon oli ehitatud nii, et säilitas oma stabiilsuse ka tugeva tuule ja lainetusega.
Sõidu algust tähistas pasunasignaal, misjärel Saint Servain'i poolel asuv aurumasin (võimsusega 10 hobujõudu) tööle pandi ning mis 14 tonnist kaadervärki kettide abil mööda rööpaid vedama hakkas.
Peatumist kuulutas teine pasunasignaal, mille peale "juht" ehk masinist mootori seiskas.
1874a. tegi veerev sild päevas 11 ringi. Reis kestis 2 minutit ning platvormile ei lubatud rohkem kui 50 reisijat. Pileteid müüdi kahes hinnaklassis - hind katuse all nn. vagunis oli täpselt poole kallim kui väljas.
1909a. toimunud tulekahju järel vahetati hävinud aurumasin elekrtimoorori vastu.
1922a. 8. novembril toimunud tormi käigus rebis norra laev "Brawn" end kinnitusköitest lahti ning põrkas vastu veerevat silda, tekitades nii laialdasi kahjustusi, mis viisid viimase sulgemiseni.
Googeldasin ja googeldasin, kuid suutsin vaid leida ühe analoogi - samasugust kaadervärki kasutati ka Inglismaal - Brighton'is (Brighton and Rottingdean Seashore Electric Railway hüüdnimega « Daddy Long Legs »)
0 kommentaari:
Post a Comment