Prantsusmaale Saint Malo'sse kolides õppisin päris kiiresti selgeks või osatähtsuse prantsuse toidukultuuris. Sain teada, et poodides müüakse magedat võid, poolsoolast ja soolast võid ning võid soolakristallidega. Ja see on alles algus, sest leidub veel lugematus koguses maitsevõisid.
Le Beurre Bordier on aga toode, mis minu senise arusaama võist peapeale keeras. Ma poleks uskunud, et minust saab inimene, kellel või silma särama paneb ning kes selle ostmiseks teise linnaotsa sõidab ja järjekorras seisab. Üks samm prantslaseks olemisele jälle lähemal.
Aga jah, pean nentima, et Saint Malo's elamine ning nimede Bordier, Philippe Bouvier, Olivier Roellinger tundmaõppimine arendas minu maitsemeeli märgatavalt.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Seega liigume Saint Malo'st tagasi Rennes'i ja Château de la Prévalaye juurde.
Postkaartidel kujutatud XV sajandil ehitatud lossikompleksi kuulus: mõis koos kabeliga, tuvimaja, viinamarjaistandused, metsad, aed, pikad ja laiad tammedega ääristatud alleed ning suured heinamaad Vilaine jõe lähistel. Lisaks nooblid farmid (Bougrières, de la Vieuxville, de la Planche, de la Telaye et de Sainte-foy) ja vesiveskid (Prévalaye, de la Lande, Courouze).
Kolm sajandit (XVII-VIX) valmistati Prantsusmaa kuulsamat võid just nendel aladel kasvanud hellitatud lehmade piimast. Hoolitseti väga täpselt millal ja milliseid taimi lehmad sõid ning mida jõid. Seda kõike selleks, et võil oleks õige värvus ja delikaatne maitse. Näiteks ei tohtinud lasta lehmadel süüa kevadisi kastaniõisi, mis neile väga maitsesid, kuid andsid võile vastiku maitse. Samasuguse peensusega toimus ka või tootmine, mis kestis ainult mai lõpuni, sest pärast seda olid söödaks kasvavad taimed kaotanud oma kevadise värskuse ja aroomi.
Võid toodeti vähestes kogustes Rennes'i turu jaoks, sest enamus transporditi Pariisi. Või oli pakitud tavaliselt mustast savist potti ja kaetud valge Guerande meresoolaga. Parim ja kallim aga väikestesse ruudukujulistesse korvidesse ning ümbritsetud linase riide või musliiniga ja kaetud Guerande meresoolaga. Olenemata oma kallist hinnast, või populaarsus muudkui kasvas.
"Moche de beurre" nii nimetati Rennes'is Prévalaye võist tehtud väikest võisaia.
II maailmasõja ajal sai loss ja selle ümbruskond ameeriklaste pommitamise tagajärjel rängalt kannatada. Tänaseks on alles ainult tammealleed ja kaheksanurkne kabel. Kurb lõpp ilusale loole.
0 kommentaari:
Post a Comment