Paris

Prantsuse keel, Prantsusmaa ja Pariis - minu suhe kõige sellega algas juba Lauri Leesi koolitundidest telekas ning saavutas haripunkti, kui jooksma hakkas "Saint-Tropez". Prantsuse keel oli minu jaoks nii ilus, Lõuna-Prantsusmaa nii eksootiline ja Pariis maailma kõige romantilisem koht. Seda kõike hoolimata sellest, et oma jalga sellele maale polnud kordagi saanud. See ilu, eksootilisus ja romantika oli kujundatud raamatute, filmide ja mu enda fantaasia abil.

Paris I
23.12.2010
Minu esimene kohtumine Pariisiga toimus läbi taksoakna - olime teel CDG lennujaamast Montparnasse raudteejaama. Meil oli seljataga lumetormist tekitatud segadusterohke lennureis ning me polnud kindlad, kas läbi Pariisi ummikute oma rongile jõuame. Lisaks kõigele muule vaevas mind meeletu peavalu ja väsimus ning ma magasin taksos, kui ühel hetkel G. mu üles ajas ja näpuga Notre Dame de Paris poole näitas.
"Minu esimene kord Pariisis ei pidanud kohe kindlasti selline olema", mõtlesin ma ning vajusin unne tagasi.

Paris II
8.-9.11.2011
Läks mööda vähem kui aasta, kui mul oli võimalus Pariisi uuesti külastada ja nüüd juba mitte ainult läbisõiduks. Aga seekordki ei olnud põhjust romantiline, sest aitasime G. õel kolida. Seega tuli esimesel päeval asjad kastidesse pakkida, kastid autosse tassida ja uues kohas maha laadida ning teised päeval asjad kastidest välja pakkida. Kogu selle mööbeldamise käigus jäi mulle ka hetk, et ämmaga tähtsamad vaatamisväärsused üle käia. Alustasime loomulikult Eiffeli torniga, seejärel jalutasime mööda Champs-Élysées'd ja tegime Arc de Triomphe juures paar pilti ning oligi aeg tagasi teiste juurde minna.
Mis ma siis Pariisist arvan? Ei arva nagu suurt midagi. Ma ei tea kui palju austreid ma peaks ära sööma, et selles linnas romantikat tunda? Eiffeli torn oli nagu torn ikka, ainukese vahega, et selle ümbruses trügis tuhandeid inimesi ning tornikülastus järjekordadel ei tundunud lõppu tulevat. Champs-Élysées fenomenist ei saanud ma üldse aru. Suur tänav, paksult täis kiirustavaid ja ebaviisakaid inimesi ning signaalitavaid autoderidasid. Arc de Triomphe oleks iseäranis muljet avaldanud, kuid ümberringi vuravad autod võtsid ka sellelt võlu. Lisaks sellel olin ma šokeeritud, kui turistipiirkonnast välja läksime, ning ma avastasin end kesest Lasnamäele sarnast paneellinnaosa. Ainukese vahega, et majad olid 20 osad isegi 30 kordsed.
Minu pahameelel ei olnud piire. Ma poleks arvanud, et Pariis mulle sellise pettumuse valmistab. Pärast kõiki neid aastaid, pärast sadu lehekülgi raamatuid ja kümneid tunde filme tuli välja, et Pariis ei ole üldse romantiline.Merde!

Paris III 
27.-28.01.2012
G.-l oli töö tõttu vaja Pariisi sõita ning kuna firma niikuinii hotelli kinni maksis, ei leidnud me põhjust miks mitte ei peaks ka mina temaga kaasa minema. 
Raudteejaamas läksid meie teed lahku ning mul oli võimalus Pariisiga privaatselt tutvust teha. Esimese asjana otsustasin metrood mitte kasutada ja selle asemel jalutada suunaga Montparnasse - Louvre. Kõigepealt jäi mu teele Jardin des Plantes, seejärel Le Panthéon, siis Notre Dame de Paris ning lõpuks Musée du Louvre. Klõpsisin igalpool pilte teha ning püüdsin üle olla sellest imelikust väsimustundest, mis mind juba hommikust saati vaevas. Notre Dame de Paris juurde jõudes oli väsimusele lisandunud migreen ning Louvre ei pakkunud mulle enam mingit pinget, sest ainus, millele suutsin mõelda oli maha istuda ja puhata - ei, veel parem - magada. Leidsingi endale päikse käes sooja ja mugava koha ning jäin püramiidide kõrval magama. Ärkasin telefonihelina peale. G. tööpäev oli läbi saanud ning ta ootas ärevalt minuga kohtumist. Mul oli enne ta saabumist veel aega 15 minutit magada. Ma ei kujuta ette, mida ta tundis, kui nägi oma kallimat kodutu kombel õues magamas. Ma võtsin oma viimase jõu kokku, kuid sellele vaatamata ei jõudnud ma kaugemale kui ümber nurga asuvasse kohvikusse. Toidulõhnad tegid mu olemise aga veelgi hullemaks ning G. transportis mu hotelli. Voodisse jõudes hakkasin ma nutma, mu pea lõhkus meeletult, nõrkus ning  külmatunne olid mu keha värisema pannud. Jätsin talvemantli selga ning kuhjasin endale peale kõik tekid ja püüdsin magama jääda. 
Hotellist välja sain alles järgmise päeva lõunal. Pea enam ei lõhkunud, aga nõrkus ja palavik olid alles. Käisime kiiruga Eiffeli torni vaatamas, lõunatasime ning sõitsime tagasi koju. 
Romantikast oli seegikord asi kaugel. 

Paris IV
5.-6.01.2013
Eestist puhkuselt tagasi tulles otsustasime viimased 2 vaba päeva veeta Pariisis. Enesetunne oli hea ja tundus, et seekord võib külastusest isegi asja saada. Mul ei olnud enam Pariisi suhtes mingeid ootusi. G. kellele ka Pariis ei meeldi oli siiski löödud, et ma "armastuse pealinnas" ühtegi positiivset kogemust pole saanud. Nii usaldasin end tema kätesse ja et asi oleks veel kindlam võtsime ka  Vanessa kaasa.
Alustasime Sacré-Cœur'i kiriku külastamisega, selleks tuli ronida Montmartre'le. Kohta, mis läbi ajaloo on tuntud oma kunstnike, kabareede, tänvamuusikute ja linnavaatega. Selles kohas valitses täiesti teistsugune energia. Montmartre oli nagu linn linnas. Armas, kapriisne, hõdus, loominguline ja võibolla isegi natukene romantiline. Veel romantilisemaks läks olukord siis, kui jõudsime sinistest kahhelplaatidest seinani, kus paljudes erinevates keeltes "Je t'aime!" oli kirjutatud. "Ma armastan sind!" üles leidmine ei võtnudki kaua aega. Montmartre oli mulle armastust avaldanud ning see tunne oli vastastikkune. 

Järgmine märkimisväärne hoone, mis meile teele jäi, oli Pariisi ooperimaja kogu oma võimsuses ja uhkuses. Kujutasin end väga hästi ette maani mustas kleidis hoidmas käes väikest teatrikotikest ja astumas oma kallima käevangus sellesse majja, et nautida mõnda kaunist ooperit. Jah, ühel päeval  tulen oma mustas kleidis kindlasti siia tagasi. Täna aga tuli leppida vaid tänaval klaverit mängiva mehega. 

Liigume nüüd klaverimängu saatel muusikalt hoopis kulinaaria teemadele. Nimelt asub ooperimaja lähistel maailmakuulsa kondiitri Pierre Hermé üks paljudest poodidest. Teda on pärjatud nimedega nagu "Picasso of pastry" ja "Kitchen Emperor", ta on olnud läbi aegade noorim, kes võitnud Prantsusmaal "Aasta kondiitri" auhinna ning esimese kondiitrina Jacques Chirac'i poolt autasustatud ka ordeniga.
Seega oleks patt tema poest lihtsalt mööda jalutada. Nii oli mul kindel plaan jahtida tema kurikuulsaid makroone.
Macaron Foie Gras - Figue (hanemaksa - viigimarja makroon) andis sellise maitseelamuse, et siiani läheb meel härdaks. See on loodud emotsioonide tekitamiseks. See on midagi, mille nimel tasub teinekordki Pariisi külastada. See on puhas romantika - liblikad Sinu kõhus.

Champs-Élysées'l asub teine kuulus makroone müüv kauplus nimega Ladurée. Nemad tegelikult olidki esimesed, kes kaks beseeküpsist kreemi abil omavahel kokku panid ja luksusliku maiustuse lõid. Kaupluse ukse taga lookles järjekord ning uksel seisis portjee, kes viie inimese kaupa kliente sisse lasi. Kui oled magusa sõber, siis tasub sinna kindlasti minna, lihtsalt juba ajaloo pärast. Makroon maksab seal küll hingehinda 2.20€ ja jääb maitselt Hermé'le alla, aga vahel võib end Marie Antoinette'ina tunda. Meie otsustasime sellest õhtust võtta viimast ja astusime sisse samal Champs-Élysées'l asuvasse Nespresso kohvikusse. Tellisime Cafe Latte Macchiatot - jooki, mida siin vaid vähestes kohvikutes tehakse.

Õhtu oli juba kätte jõudnud ning me jalutasime jõulutuledes Champs-Élysées'l oma järgmise sihtounkti poole. Meie täiuslikust päevast oli puudu veel Eiffeli torn. Ma polnud varem Eiffeli torni tuledes näinudki ja peab nentima, et tuled annavad sellele tunduvalt šarmi juurde. Eriti suurejooneliseks läks vaatepilt siis, kui torn hakkas sinistes tuledes sädelema. Seda rõõmu jätkus küll vaid mõneks minutiks, aga sellest piisas, et endale mällu söövitada tunduvalt romantilisem hetk Eiffeli torniga.

Koju sõites küsis G. mu käes, kas suhtun ikka Pariisi negatiivselt? Vastasin, et täna suutis see linn mulle tõesti näidata oma romantilisemat külge. Ma ei taha kindlasti Pariisi kolida, kuid vahel võiks kohtingutel käia küll.

Paris V
2.-3.07.2013
Kui eelmine kord sai Pariisi külastatud Eestist tulles, siis nüüd otsustasime seal aega veeta enne minu Eestisse tagasi kolimist. Oma puhkust alustasime kuninglikus Versaille's, kust õhtuks Pariisi liikusime. Vanessa algatusel käisime söömas 12-s linnaosas Passage Saint-Vivant'is asuvas  restoranis. See koht meenutas Rotermanni kvartalit ja andis Pariisile jälle paar pluss punkti juurde.

Järgmist päeva alustasime jalutuskäiguga Père Lachaise kalmistul. Üldiselt mulle Prantsusmaa lagedad ja kõledad surnuaiad ei meeldi, kuid Père Lachaise'i oma on pigem muuseum kui matmispaik. Iga hauaplats on omaette kuntsiteos. Oskar Wilde'i, Jim Morrison'i ja Edith Piaf'i kõrval on sinna maetud ka armastatud eesti kunstnik Eduard Wiiralt. Tema kalmu leidmine võttis omajagu aega, kuna ei olnud nii silmapaistev kui näiteks Wilde oma. Peab nentima, et see on üks kohtadest Pariisis, kus tõesti peidab end romantika. Wilde hauamonument on romantikat tundnud alates 1960-datest, mil keegi otsustas, et vajab mingil põhjusel kuju genitaale. Pärast seda on fännid kasutanud oma tunnete väljendamiseks graafitit ning ühest hetkest alates hakati monumenti suudeldes sinna jätma huulepulga jälgi. Linnalegend räägib, et see pidavat tooma head armuõnne ja tundub, et viimast on väga paljudel vaja. Asi muutus kriitiliseks, kui avastati, et suudlejate hordid on skulptuuri juba nii palju kahjustanud, et ei jäänud muud üle kui see klaasbarjääriga ümbritseda. Seega aastast 2011 tuleb fännidel armuõnne saada suudeldes klaasi või kirjutades sinna oma sõnumeid. Huvitav, mida Oscar ise sellest asjast arvab?
Kalmistu teises osas asub Jim Morrisoni haud, mis ka fännide "romantika" all igapäevaselt kannatab. Näiteks kümnendaks surma-aastapäevaks asetati kalmule Jim'i skulptuur, mida aastate jooksul fännide poolt lõhuti ja mis 8 aastat hiljem lihtsalt ära varastati. Kes haua küljest midagi lahti kangutada ei jõudnud, lihtsalt kirjutas markeriga sellele oma sõnumi ning kui ruumi jäi puudu kirjutati täis ka ümberkaudsed hauakivid. Mõned jugemad püüdsid Jim'i ka välja kaevata, kuid politsei on need romantilised hetked kiiresti lõpetanud. Fännid tassisid kalmule lisaks lilledele ka kõike muud ja nii mattus koht tihti tühja taara alla. Meie saabudes ümbritses seda metallist piire ja valvas 3 turvameest. Eemal nuuksus üleni The Doors'i temaatikasse riietunud 40dates naisterahvas ning rüüpas pudelist viskit. Ülejäänud kümmekond uudistajat püüdsid endast parima nurga all kalmu taustal pilti teha. Mina aga olin šokis, sest ei mõista sellist haudade rüvetamist.

Õnneks oli järgmise tegevusena plaanis laevareis Seine jõel ja see aitas närve rahustada. Nägime Pariisi vaatamisväärsusi teise nurga alt ning kuulsime tänu giidile ka huvitavaid lugusid sildadest. Tuul sasis juukseid ning kaasa ostetud suupisted leevendasid tekkima hakkavat näljatunnet. Arvan, et laevareis Seine jõel on tunduvalt romantilisem tegevus kui surnuaias iidolite väljakaevamine. Kuid mida ma ka tean?!

Enne, kui näljatundele alla andsime, külastasime veel Notre Dame de Paris'd. Olin selle kiriku ümber varem käinud ja tema välist gootilisust imetlenud, kuid seekord otsustasime ka interjöörile pilgu heita. Järjekord sissesaamiseks oli pikk, kuid liikus kiiresti.
Sellised massiivsed ehitised, mis on viimse sentimeetrini viimistletud tekitavad minus aukartust. Roosakent võiks kümneid minuteid vaadata, kui inimmassi liikumine sind edasi ei pressiks. Jälle on üks kunstiajaloo kõrgteos külastatud ning sellega ka meie seekordne aeg Pariisis lõppemas. Plaanid järgmiseks korraks on mul juba tehtud, seega peatse kohtumiseni.

Paris VI
9.11.2014
Seekordne Pariisi külastus oli äkkmõtte tulemus. Sõitsime nädalavahetuseks sõpradele Le Havre'sse külla ja veetsime laupäevase päeva seal, kuid juba pühapäeva varahommikul olime kell 8:00 autos, et Pariisi loomaaia avamiseks täpselt kohal olla. Pärast 2,5h pikkust sõitu jõudsimegi ilusti pärale hetkel, kui turvamehed väravaid lahti lükkasid.
Parc zoologique de Paris renoveeriti ja taasavati selle aasta aprillis. Pileti hind on Pariisile vastav - 22€. Õnneks oli G.'l carte sesame ja minul pole emploi, seega maksime 44€ asemel hoopis kahe peale 9€.
Kõikide loomaaiakülastuse kogemus on teinud minust väga valiva kliendi. Seega pean ütlema, et Pariisi loomaaed jäi minu jaoks väikeseks. Hoolimata sellest, et neil oli 15 kaelkirjakut, ei kaalunud see üle ülejäänud kasinat loomavalikult.
Pärast ringi loomaaias, sättisime end istuma kõrval asuva pargi pinkidele, et keha kinnitada kodus valmistatud sandwich'idega. Kuna ilm oli ilus, jooksis pargis kümneid ja kümneid tervisesportlasi. Nad kõik heitsid meile kadestava pilgu.
Parkisime oma auto l'Étoile lähedale ja jalutasime Arc de Triomphe juurde, sealt Champs-Élysées'le, sest pidime ju Pierre Hermé poest makroone ostma. Seejärel jalutasime mööda Champs'i kuni Roosvelti metroopeatuseni ja keerasime Avenue Montaigne peale, et minna ja pilk peale visata sellese metallist kolakale.
Trocadéro juures jäime vaatama ühte tänavakunstnike show'd. Mulle üldiselt sellised nn. jalaga p**sse naljad ei meeldi, kuid nende omad olid päris naljakad. Seejärel jalutasime tagasi Étoile juurde, et Starbucks'is end Chai Latte'ga kostitada.
Peab nentima, et sügis Pariisis on päris ilus - värvilised puud ja sallidesse mähitud inimesed.