Päev pargis - Parc du Thabor I

Olen siin juba eelnevalt juttu teinud ühest pargist - Parc Oberthür'ist, mis asub mu kodu kõrval. Tegelikult asub mu kodu kõrval veel teinegi park, mille kaheksast sissepääsust kaks jäävad minu tänavale. Teekonnal kodust linna jääb see park mulle risti-rästi ette. Seetõttu olen pidanud sealt nii mõnegi korra läbi jalutama või tegelikult õigem oleks öelda üle jalutama, sest tegemist on Rennes'i kõrgema künkaga (varieerudes 20-74m vahel).

Esimest korda mainiti Thabor'i nime aastal 1610. Need olid Saint-Melaine kloostri benediktiini mungad, kes sellele alale piiblist võetud Thabori mäe järgi nime panid. Nad kasutasid seda ala pikalt kui viljapuude aeda ja peenramaad. Naabruses elavad linlased käisid seal aga salaja jäneseid jahtimas ja raksus. See ei meeldinud munkadele kohe mitte. Veel vähem meeldis neile sellel ajastul populaarne duellide pidamine, mida nende aias kohas nimega "l'Enfer" (tõlkes "põrgu") korraldati.
Alles 18. sajandil avati Thabor kui "avalik jalutuskoht, mis eksklusiivselt reserveeritud vaid meestele".
Pärast Prantsuse Revolutsiooni sai riik alad oma valdusesse ja hakati rekonstrueerima avalikku parki. Tänaseks päevaks hõlmab park 10,6ha maa-ala, kus laiub rosaarium, daaliate kollektsioon, botaanikaaed, suur laste mänguväljak, prantsuse aed, troopikamaja, kõlakoda, kohvik, vabaõhuteater, karusell, papagoide maja, kodulindude aed, koerte jalutusplats, kaskaad, purskkaevud ja lugematus kogustes haruldasi puid ja taimi.

Esimest korda külastasin seda parki siis kui Prantsusmaale saabusin. Teist korda siis kui oma vennale linnatuuri tegeime. Nüüd aga saab sealt nädalas ikka mitmeid kordi läbi jalutatud. Esimestel päevadel ma natuke eksisin ära ka, ei leidnud õiget väravat ja keerutasin mööda rosaariumit. Täna tunnen aga iga rada ja parginurka.
Sellel pühapäeval toimus kõlakoja katuse all kasutatud raamatute turg. Leidsin endale 3€ eest kaks raamatud: "Le Crocodile Génia et ses amis" ja "La fabuleuse histoire de Père Noel". Sättisin end purskaevu kõrvale istuma ja asusin esimest raamatut kohe lugema.Tegemist on ju vene kirjaniku lugudesarjaga, millest ka multifilme on tehtud.
Mind tegi nii rõõmsaks mõte, et lasteraamatutes ei pane keegi küsimärgi alla fatki, et krokodil, Potsataja, kaelkirjak ja nukk maja ehitavad ning see on täiesti normaalne kui Potsataja elab telefoniputkas ja teeb tänaval selle ette lõkke, et sõpradele kohvi keeta. Selline mõttevabadus venitas pika ja rahuloleva naeratuse mu näole. 
"Tahan veel sarnaseid lasteraamatuid lugeda, mis on mõeldud täpselt minu vanusele ja keeletasemele. Ja seda teha kindalsti siin," mõtlesin ma purskkaevu kõrval mugavas toolis istudes.
Lisaks raamatute lugemisele käin ma selles pargis alati roose nuusutamas. Sellest on kujunenud nagu mingi traditsioon, et kui rosaariumist mööda jalutan, siis on ikka vaja korraks aeg maha võtta ja oma lõhnameeli hellitada. Siin leidub seebilõhnalisi roose ja lõhnatuid roose ja mõnusaid kergelt hapuka lõhnaga roose ja tugeva vürtsika lõhnaga roose. Ma veel päris kõiki neid ei ole jõudnud läbi nuusutada, aga protsess käib.  
Enamus kohtades siin murul istuda ei tohi. Mõned ikka proovivad, aga siis tulevad kurja olekuga pargivahid ja ajavad nad minema. Seetõttu ongi sellest pargist mulle saanud pigem jalutuskoht. Loomulikult kui jätta arvestamata need lugematud korrad Prantsuse aias purskkaevu kõrval istumist. Aga jah, park on suur ja kõndimiseks kohti jagub. Tuleb ju iga kord ka külastada papagoimaja ja kodulindude aeda. Seista üle kaskaadi kaarduval sillal ja kuulata veevulinat. Vaadata, kuidas taamal purskkaev päiksekiirtes sillerdab ja lihtsalt korraks aeg maha võtta. See on ideaalne koht patareide laadimiseks ja sestap käivad siin niimõnedki chi gongi tegemas. Kui see ei aita ja ramm on tõesti otsa lõpemas, saab end turgutada eemalasuvas kohvikus mõruda espressoga.
Umbes nädalake tagasi külastasin ka troopikamajas olevat kunstinäitust. Olin juba unustanud kui mõnusalt galeriid värskete maalide järgi lõhnavad. Samuti olin unustanud, millist hinda maalikunsti eest küsitakse.
Lisaks kõigele sellele toimuvad siin suviti igal pühapäeval kontserid ja teatrietendused. Mul küll ei ole õnnestunud ühelegi nendest jõuda, kuid minesatea - suvi pole veel ju läbi. 
Mis ma oskan kosta - Parc du Thabor on aru saanud minu kuninglikust meelest ning pakub mulle kõike, mida ihaldada oskan. 
Vaata Parc du Thabor'i ka vanadel postkaartidel 
Vaata ka postitust: Päev pargis - Parc du Thabor II