Saint Malo jääb Eestist nii umbes 3000km kaugusele Loode-Prantsusmaa maalilisele rannikule. Elanikke
on siin keskeltläbi 50 000 ringis, kuid suvel tõuseb see number 200 000ni. Saint-Malo
on Eesti mõistes nagu Pärnu - talvel inimtühi ja vaikne ning suvel pargivad
turistid vaata et sulle lillepeenrasse ja rannas ei mahu linagi täies pikuses
maha panema.
Veel Eestis elades suutsin ma enda lendava fantaasia ja
kidura silmaringiga peas maalida ilusa pildi, kuidas elu ja inimesed siin välja
näevad. Eeldades, et tegu on turismimekaga arvasin esiteks, et paljud valdavad
inglise keelt. Teiseks uskusin, et prantslased on nagu itaallased: avatud,
rõõmsameelsed ning lähevad pärast minu siniste silmade pilgutamist ja blondide
juuste lehvitamist kuldkandikut otsima, et kõik minu soovitu sellel mulle ette
kanda. Kolmandaks pidasin ma
loogiliseks, et ühes linnas elab inimesi kõigis vanusegruppides. Aga
võta näpust Prantsusmaa oli mulle siia kokku pakkinud ikka paraja üllatuse.
Päev päevalt veendusin, et inglise keelega siin ikka kaugele
ei jõua ning oma kidura prantuse keele ja häbeliku loomuga olen ma väljasuremisele
määratud. Isegi kohalikest toitlustusasutustest ei oma 95% inglise keelset menüüd,
seega tuli kõigepealt selgeks õppida söögiga seonduv sõnavara, et restoranis ja
poes ikka nälga ei jääks.
Minu ootus kiiresti tööd leida lükkus edasi pimedasse
tulevikku, selle asemel hakkasin keelekursustel käima. Seal sain tuttavaks paljude toredate
inimestega, kellest mõnedega siiani tihedalt kontakti hoian. Enamjaolt on nad au pair’id ning minust umbes
10 aastat nooremad. Minuvanuseid siin ikka nii naljalt ei leia. Selle asemel on
aga hästi palju elu nautivaid pensionäre. Kõige rohkem võib neid leida turgude
ümbrustest ja suvel rannas tuulevarjulistest kohtadest ning kui kuskil on
liiklusohtlik olukord, siis üldjuhul on ka seal nende käsi mängus. Ärge minust
valesti aru saage – mul ei ole eakate vastu midagi. Hoopis vastupidi, paar
vanemat härrasmeest annavad mulle
lootust, et mul on veel meeste seas lööki. Ülejäänuid ma siin küll oma põhjamaise välimusega ei suuda ära võluda. Pilguta
neid siniseid silmi või lehvita blonde kiharaid palju tahad. Õnneks meeldib
neile minu eesti aktsendiga prantsuse keel ja tänu sellele olen siin ikka mõned
komplimendid saanud. Aga noh, kahe nädala jooksul Itaalias kogusin ma igastahes
rohkem komplimente kui siin pea kahe aasta peale kokku. Prantslastele eriti
itaallased sellepärast ka ei meeldi. Nad ütlevad, et kui seltskonnas on 1 vaba naine, 1 prantslane ja 1
itaallane, siis naisega koju läheb viimane. Prantslane aga läheb tagasi oma
nurka baguette’i sööma.
Minu unistus
kuldsest kandikust vajus seega ajapikku unustusehõlma. Samasse hõlma, kus olid
juba ees mu karjäär ja sotsiaalelu. Ainukeseks eneseväljenduseks jäi mul
küpsiste küpsetamine. Tootsin neid kilode kaupa, kuid sellest lähemalt äkki
ühes järgmistest lugudest.
Rõõmu-nuttu, tülisid-leppimisi,uusi alguseid ja käegalöömist, koduigatsust, viha ja armastust. Terve aasta hüppasin ma ringi nagu kala kuival kuniks lõpuks mulle kopsikuga külma vett peale visati. Tänu puhtale vedamisele sain ma tööotsa ning ütlesin: « Jipika-jee, mother fuckers! » kõigile 3,5 miljonile töötule.
Tänaseks päevaks olen veendunud, et need kaks tähte taevas mu käekäigu eest ikka tõeliselt hästi hoolitsevad. Minu kolmekuusest töölepingust sai pooleaastane ja sellest omakorda tähtajatu leping ning minu tööga on rahul nii ülemus kui ka kliendid. Kuid mitte kõigile ei naerata õnn kolmkümmend kuute hammast nähtavale tuues - minu siinsest pea olematust tutvusringkonnast on üks tüdruk juba oma mehest lahku läinud ja kodumaale tagasi kolinud ning teine on seda tegemas aprillis. Mõlemal juhul on põhjuseks töö ja eneseväljenduse puudumine. Ma kas olen super kannatlik, kohanemisvõimeline või ambitsioonitu? - Hmmm, ei usu üht ega teist, äkki mul lihtsalt läheb kõigi teistega võrreldes tõesti hästi?
Jah, ma arvan, et
võin rahulikult šampuse lahti noppida ja harjutada õnnelik olemist.
0 kommentaari:
Post a Comment