Vanade postkaartide kogumise peale tulin alles hiljuti. Neli aastat tagasi kinkisid ämm ja äi mulle jõuluks kaks vana postkaarti Rennes'ist. Nad olid Saint-Malo's käinud ja ühest vanade raamatute poest need ostnud. Panin kingituse ilusti ümbrikusse pakituna samasse karpi koos teiste postkaartidega, kus need seisid puutumatuna kuni käesoleva suve lõpuni.
Suve lõpus hakkasid siin aga tänavatel toimuma braderie'd, kus kõigele kolale lisaks müüdi ka postkaarte. Ma ei tea miks oli mul vaja osta paar tükki ja siis ühelt teiselt braderie'lt veel paar tükki. Järgmisel hetkel olin juba internetist üles otsinud kõikide lähiajal toimuvate braderie'de (vide-greniers, marchés aux puces, bric à brac) toimumisajad ja -kohad.
Vähem kui kahe kuuga olen suutnud kokku koguda juba umbes 60 erinevat postkaarti nii Rennes'ist kui ka Saint-Malo'st.
Tahaksin oma kogu täiendada ka Tallinna'ga, kuid vahemaad on selle jaoks liiga pikad.
Vanade postkaartide puhul meeldib mulle teadmine, et nii umbes 100 aastat tagasi otsustas kodanik A saata kodanik B'le postkaardi. Kui kodanik B selle kätte sai, oli postkaardi töö tehtud, kuid tõeline elu alles hakkas. See postkaart elas üle kaks ilmasõda, kindlasti palju kolimisi ning lõpuks rändamist ühelt kollektsionärilt teisele. Üldjuhul saab kaardilt välja lugeda millal ja kust-kuhu see saadetud on ning erinevate kollektsionäride märkmed ja hinnad, kuid suuremosa ajaloost jääb teadmata. Oeh, kui vaid postkaardid oskaksid rääkida.
Mulle meeldib vanade postkaartide hingus ja lõhn, kuid kõige rohkem meeldib mulle teadmine, et Rennes'ist ja Saint Malo'st saadetud kaardid on pärast 100 aastat jälle ringiga siin tagasi.
0 kommentaari:
Post a Comment