Le Havre

30.-31.08.2014
Kui oma sõpradele Rennes'is ütlesime, et jälle Le Havre'sse sõidame, jäädi meid jahmunud näoga vaatama. See linn ei ole just koht, kuhu puhkust või nädalavahetust veetma minnakse. Keskmise inimese jaoks samastub see linn eelkõige ühe Prantsusmaa suurima sadama, koledate majade ja Total'i rafineerimistehasega. Peale selle koleduse on seal tavaliselt ka külm ja kole vihmane kliima.
Natukene rohkem kui aasta tagasi Le Havre'sse esimest korda minnes olin päris hirmul.
Jah, mis seal salata - linn on 3 korda väiksem kui sadam ise ja rafineerimistehaste leegitsevad tuletornid, loendamatud tehased ning teise maailmasõja järgne Nõukogude stiilis linnaplaneering ongi päris hirmutav. Vahel on aga kõigel koledal jutustada nii mõnigi ilus lugu.

Impressionismi sünnikoht
Le Havre asub Seine jõe suudmes ning on tänu sellele ühendatud Rouen'i ja Pariisiga. Le Havre asutati kuningas Francois I poolt 1517 aastal. Alguses kandes küll Franciscopolis nime ja olles tähtis nii kuninglik- kui ka kalastus- ja kaubavahetussadam.  Hea asukoht ja üha kasvav sadam tõi linnale rohkelt kuulsust ja rikkust.
Impressionism oli 19. sajandi maalikunsti vool mis sai alguse 1860. aastatel oma kunstinäitusi korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast ühendusest. Vool sai nime Claude Monet' maali "Impression, soleil levant" ("Impressioon. Tõusev päike") järgi, mille ta maalis ei kuskil mujal kui Le Havre'is. Šikk 19.sajandi linn ja mereäärne pariislaste resoort oli ühtlasi Monet'i suvekodu, kus ta maalis ka teisi kuulsaid teoseid  ("Terrasse a Sainte-Adresse", "Régates à Sainte-Adresse", "Bateaux quittant le port"). Ta tööd võlusid ka teisi impressioniste, kes hakkasid sõitma Pariisist rongiga rannikualadele, et seal rahus looduses maalida. Lisaks Le Havre'le said impressionistide seas kuuslasks Etretat, Honfleur, Dieppe, Deauville, Trouville, Rouen jt. 

Kohvi võidukäik Euroopas
Esimesed kilod kohvi jõudsid Le Havre sadamasse aastal 1728.
Enne I maailmasõda olid Le Havre ja Hamburg Euroopa suurimad kohvi importijad. Aastaks 1920 asus Le Havre juhtima, kuid ei saavutanud enam sõjale eelnenud tulemusi. Praegugi on Le Havre kohvi impordilt Prantsusmaal esimesel kohal. Transportides maale iga aasta u. 165 000 tonni kohvi.

Sainte-Adresse
Sainte-Adresse oli I maailmasõja ajal Belgia administratiivne pealinn.

Auguste Perret'i rekonstrueeritud linn
Teise maailmasõja ajal kasutasid Le Havre sadamat inglased oma vägede liigutamiseks. See ei meeldinud aga sakslastele ja 1940a. pammitati linna seni kuni inglased taganesid. Seejärel okupeerisid Le Harve sakslased, et sealtkaudu Inglismaad rünnata. See ei meeldinud omakorda inglastele ning nad pommitasid sadama maatasa, hävitades kõik laevatehased. Järgnevatel aastatel oli linn pideva pommitamise all kuniks sellest enam pea midagi alles ei olnud.
Pärast sõda otsustati linn kiiresti üles ehitada ning seda projekti asus juhtima Auguste Perret. Kuna maa oli soine, pakkus arhitekt välja ehitada linn maapinnast 3,5m kõrgusele raudbetoon platvormile. Sõjajärgne raua ja betooni defitsiit takistas aga idee läbiviimist ning tal tuli välja mõelda midagi muud. Võttes algplaaniks vana tänavavõrgustiku ja kaasates linnaplaneeringusse pommitamisest puutumata jäänud majad. Ühendades modernismi, neo-klassitsismi, ja 20. sajandi tehnoloogja lasi ta ehitada ühtlased hoonete ansamblid, kus kõik detailid on sama mustriga, luues sedasi urbanistliku gesamtkunstwerk'i.
19 aastat kestnud ehitustööd lõppesid 1964a. Saint-Joseph kiriku valmimisega.
Aastal 2005 lisati Le Havre UNESCO maailmapärandi nimistusse kui väljapaistev sõjajärgne näide linnaplaneerimisest ja arhitektuurist, mis baseerub ülesehitustööde erakordsest terviklikkusest ja ühtsusest, süstemaatilisest moodulite võrgustikust ja innovaatilisest betooni potentsiaali ärakasutamisest. Olles nii üks haruldane kaasaegne maailmapärand Euroopas.