Île d'Yeu

01-05.08.2014
Pisikene puhkus juba varem külasatud Saint-Jean-de-Monts kämpingus. Ilm oli fantastiline ja jalutuskäigud ookeanikaldal imelised. Vesi oli üllatuslikult soe ja nii nii sinine. Hilised õhtusöögid baariterassil tekitasid tõelise lõunamaise puhkuse tunde.
Pärast sõpradega veedetud nädalavahetust võtsime natukene aega endale ja sõitsime esmaspäeval Île d'Yeu saarele. Sadamasse jõudes rentisime jalgrattad, tegime supermarketist pikniku jaoks sisseostud ja asusime teele. Rannik oli imeline - natukene meenutas Saint-Malo'd - kaljune ja valge merevahuga kaetud. Sõime oma salati ja puuviljad kivirahnu otsas merd vaadates. Ma võin sellistes kohtades tunde veeta ja tõusu-mõõna jõudu nautida.
Praegu tuli aga edasi liikuda, sest enamus saarest oli veel avastamata. Päike lõõskas ning mägedest üles-alla sõitmine ajas keele vestile, tegime väike peatuse, et vett juua ning kaljurahnult alla vaadates avastasin pisikese ranna. Hoolimata, et meil ei olnud väga palju aega, tormasime siiski alla ja jahutamine end allikaselges vees. Alalõpmata küsitakse mu käest, mida ma igatsen ja ei igatse kodumaalt. See on küll kindel, et kahtlase rohekaspruuvi värvusega eesti merd ma taga ei igatse.
Jätkasime oma rattamatka ning õigepea jõudsime uude peatuspaika, kus kõrgus XIV sajandil rajatud "Vieux-Château" kindlus. Parkisime rattad ning tegime väikse tiiru varemetes. Seda kindlust on vallutamas käinud nii inglise piraadid kui ka hispaania sõdurid. Lisaks sellele lasi kuningas Louis XIV 17. sajandi lõpus kindlust lammutada, kuna kartis, et vaenlased võivad selle üle võtta ja kasutada tugipunktina. Kõigele möödunule vaatamata seisab see ikka seal, trotsides tormituuli ja uudishimulike turiste.
Väntasime lõõskava päikese käes aina mäest alla ja üles kuniks jõudsime saare lõunaosasse, kus hakkas tunduma, et olin Prantsusmaalt teleporteerunud Kreekasse. Lumivalged majad värviliste uste ja akendega ning lillepõõsastesse mattunud hoovid. Maja kõrval parkimas harmoneeruvas värvitoonis vana auto ja laiumas suvised päiksevarjudega kaetud terrassid. Ühes hoovis plätserdasid helesinises basseinis lapsed ja ma jäin seda idülli nii kauaks vaatama, et pidin pea teelt välja sõitma. Sellised olukordi tuli mul veel palju ette, kus jäin ümbruskonda vaatama ning täielikult unustasin, et peaksin teed jälgima ja lenksu keerama. Ma olin täielikult lummatud ning kujundasin oma peas juba valget kollaste aknaluukide ja uksega maja vaataga merele, hoovis seisaks kollast värvi Citroen Mehari. Ma istuksin basseini kõrval terassil ning kirjutaksin. Pärastlõunal ajaksin oma Meharile hääled sisse ja sõidaksin linna, et ühes parimas patisserie's süüa kitsejuustu ja hanemaksa makroone ning kirsi-pistaatsiakooki. Lahkudes ostaksin ma veel kotiga kooke ja makroone kaasa ning sõidaksin mere äärde, et õhtupäikesel lasta end paitada. Pimeduse saabudes suunduks tagasi koju, paneks terassil küünlad põlema, kallaks endale klaasikese veini ning kirjutaks oma elulooraamatusse veel paar uut rõõmsat peatükki. Ööseks poeksin õhuliste linade vahele oma kallima kaissu.
Tagasi rattarenti jõudes olime omandanud 30km emotsionaalseid vaatamisväärsusi ja valutavad tagumikud. Laeva väljumiseni oli veel natukene aega ning me jalutasime sadamas ning linnas, et sellest saarest viimast võtta. Lõpuks tuli ikka laevale minna ning tagasi kämpingusse sõita. Meie päev fantastilisel Île d'Yeu'l oli läbi saanud.