Ärkasin hommikul nagu tavaliselt kell 6:45, pakkisin kiiresti oma asjad kokku ja jooksin tööle. Tööpäev oli vaikne ning venis nagu tatt, kuna olin mõtteis juba õhtus - vabad päevad, uus linn, head sõbrad, huvitavad elamused. Kui tööpäev lõpuks õhtusse veeres jooksin koju et juba 18:00 istuda autos ja olla ninaga Riia poole! Oma 23 eluaasta jooksul olen Riiast 6 korda läbi sõitnud ja ühe korra seal Fashion Clubis moeshowl käinud, kuid Riiat kui linna ma senini veel näinud ei ole. Loodame, et seekord avaneb see võimalus. Kuna autosõit toimus pimedas ei tasu mul sellel kingakarbis istumisel pikemalt peatuda, vaid alustan sellest, mil parkisime auto ära ning astusime sisse suure maja suurest uksest. Meie peatumispaik suutis oma kõrgete lagede, suurte akende, värviliste ahjude ja avarusega mind hetkega pahviks lüüa. Kui olime end sisse seadnud, otsustasime teha esimese tutvuse linnaga. Täpsustades siis veel, et minu jaoks esimese, kuna kaaskodanikud juba teadsid, mis neid ees ootab. Loomulikult oleks minust ka väga viisakas, kui tutvustaksin, kes end varjunime “kaaskodanikud” all peidavad. Nendeks on siis minu ammune sõbranna Triin, tema armastatu Velvo ning Triinu vend Uku.
Nii me siis jalutasime mööda pikka tänavat neljakesti vanalinna poole. Vahtisime ammulisui majade välsifassaade ja seisime ohhetades suurte kirikute ees. Arhidektuuriline erektsioon nagu Uku selle kohta ütles.
Vanalinnas istusime ühte pub’isse nimega Dickenson, kus mina võtsin endale mahla, Triin iiri kohvi, ja poisid õlled. Arve läks kokku eesti rahas 200.- , mis tähendab, et sellesse kohta me enam ei lähe! Joogid joodud, loivasime end koju, et enne suuri tegusid puhata.
LAUPÄEV 30.12
Ärkasime keskpäeva ajal ning kuskil 13 paiku rallisime Lidosse sööma. See oli nii suur, et ma ei osanud kuskilt pealegi hakata. Loomulikult ka see, et mul pea valutas andis mu valikutes tunda. Sest mille kuradi pärast ma pidin mingit grillitud lillkapsast, brokkolit ja muud maltsa endale taldrikule kuhjama? Aru ma ei või! Õnneks oli söögiisu minimaalne ja pärast surnud kala puruks närimist ja kõhus ringi käimist ei tahtnudki ma seda taldrukul laiuvat taimestikku. Teised olid oma valikuga natukene rohkem rahul. Kui kõhud täis, siis läksime jalutama. Lido ümber oli fantastiline turistilõks – erinevad atraktsioonid alates uisuväljakust, lõpetades maakividest ehitatud purskkaevude, ojade, jõulukuuse ja lampidest tehtud loomadega.
Pärast seda väikest jalutuskäiku hakkas mul päris hea, süda ei läikinud ja peavalu kadus ka ära!
Järgmine peatus: Jurmala
Parkisime auto ning suundusime Jurmalat läbivale tänavale, mis oli ääristatud vanade puust “nukumajadega” ja mis nägi lihtsalt selline pühapäevaselt armas välja – nagu Nõmme, kuhu sobiks värskete saiakeste lõhn ja vaikselt sumisevad välikohvikud. Märkasin ka ühte putkat, kust sain osta endale kaardi ja siis selle koju saata…Peab ikka vana traditsiooni jätkama!
Mere ääres oli ilus, missest, et väljas oli hall ja sompus, ikka oli ilus. Võtsin mälestuseks endale kaasa kaks teokarpi.
Meeldivas meeleolus kulgesime tuldud teed auto juurde tagasi ning seadsime suuna Jurmala veeparki.
Tore kui seal siis peale meie veel miljon inimest oli. Võtsime 2h endale sulistamiseks ja vudisime sisse. Ma ei tea, kas asi oli meis, aga suurt ujumisbasseini me ei leidnud. Samas oli seal selline Titanicu bassein, kus olid hästi suured lained. Vaieldamatult minu lemmik, sest lained = meri ja meri = ÄGE! Aurusaunas käisime ja mullivannis ligunesime ja poisid lasid mäest alla ja ühesõnaga väga mõnna oli! Ainukene imelik asi oli see, et kas me nüüd jälle ei suutnud leida, aga dushiruum oli ühine, mis tähendas seda, et pesid end trikoo seljas! Ma usun, et seal kuskil oli ka eraldi naiste oma, aga no tõesti…miks ta kuskil nurga taga peab siis olema ? Ja see ka ei meeldinud mulle, et kui plätusid kaasas polnud, siis pidid konkreetselt paljajalu välisukseni minema. Jah, tegelikult ma üldse nagu ei olnud selle reisiga rahul, sest mu jalad olid koguaeg väsinud, sest ma pidin sihitult mööda linna ringi saalima, voodi oli kõva ja alkohol oli halb ja üldse see Riia on üks mõttetu koht! Olen ilusamaidki näinud! Ja ega seltskond ka suurem asi polnud ja tegelikult olen ma ise ka täiesti mõttetu inimene!
Järgmine pilt: Istume 4kesti elutoas ja teeme ettevalmistusi diskole minekuks. Diskotekadest valisime välja Essential Clubi, sest see tundus kõige normaalsem ja oli ka kodule üpris lähedal. Samuti valisime netist välja ühe kohviku, kuhu plaanisime einestama minna. Panin siis oma kollased viigipüksid jalga, Triinu kuldse vöö peale, kuldse polo selga, lilla pluusi peale, lillad saapad jalga, bling-bling diskonäo joonistasin ka pähe ning näpud ajasin püsti. Paralleelselt minuga tegid teised sama, aga natukene teistes variatsioonides.
Kui olime linnast välja valitud söögikoha üles leidnud, selgus, et sinna sissepääs maksab juba ainuüksi 2 latti. Et nagu eriti ei! Seega tuiasime sihitult mööda linna ringi ning lõpuks põikasime sisse ühte Itaalia restorani, mis oli üllatavalt normaalne. Hästi omapärane koht, kus ilus ettekandja tegi hästi tööd ja pastad, mis me endale tellisime, maitsesid ka päris hästi. Kana pasta maksis 3.85 väljamaa raha! Mida üldse ei ole hästi palju! Kui kõht oli hästi täis söödud võtsime suuna diskoteka poole!
Diskoteka asub Reval Hotelli kõrval Skolas iela 2. Väljast polnudki teine suurem asi, aga sisse astudes ja seda avarust ja sisedisaini nähes olin hämmingus. Mustad pinnad, metallmööbel, fantastiline valguslahendus, 3 baariletti, 5x8m suurune ekraan, kõrge lagi, 9 laserit, mis tegid kõiki maailma värve, suitsetamise keeld ja seinas olev pooleteise meetrise läbimõõduga tiivik, mis pahinal tuppa värsket külma õhku puhus. j.n.e. ning seda kõike vaid main-stage saalis, R’n’B saal oli natukene väiksem, kuid samuti röökis stiilipuhtusest. Pink-room’i meid millegipärast ei lastud. Võibolla polnud me nende jaoks piisavalt roosad. Alustuseks sättisime end sisse peasaali külgegedel asuvale nn rõdule, kus oli toimuvast päris hea ülevaade. Eriti meeldis mulle see, et mängiti house’i. Tilkagi alkot joomata tõmbas Elo enda jaoks peokese käima. Uku vaeseke oli esimese poole tunni möödudes suremise ääre peal. Talle piu-piu-piu muusika eriti ei istu. Pärast mõningast eelsoojendust läksime vaatasime, mis ka R’n’B ruumis toimub – see oli puupüsti täis ning suitune. Jah, las need aarenbiilased karglevad väikses suitsuses toas kõik koos, ma lähen tagasi oma suurde ja ilusasse tuppa. Võtsin diskopoosi sisse ja hakkasin vaikselt nõka-nõka tantsu keerutama. Triin tuli ka nõka-nõka tegema ning pidu hakkas juba ilmet võtma. Lahe oli see, et kohalikud tantsivad hoopis teistmoodi ja mis oli veel naljakas - 90% kandis väikest risti olevat kotikest ning väga täis inimesi oli vähe. Peo tipphetk oli see, kui üks kena ja korraliku välimusega tütarlaps mu juurde astus ning inglise keeles küsis:
“Ega Sul Exctasy’t ei juhtu olema?”
“Kahjuks mitte!” vastasin mina.
“Olen Rootsist ja ma tunnen, et ei jõua kaks päeva ilma Exctasy’ta rokkida!” lausus neiu ja lahkus vabandades.
Jah, mina kes ma pole kunagi isegi kanepit suitsetanud. Mina, kes ma klubis endale vaid apelsiinimahla lubasin ja nad küsivad just minu käest Exctasy’t?
Vahetult enne lahkumist nägin ekraanil jooksmas reklaami saabuvatest üritustest:
________________________________________
16.02.2007 Sander Kleinberg @ Club Essential
________________________________________
See koht hakkas mulle hetkega veel rohkem meeldima. Ja muideks see koht on hommikul kella 8ni lahti. Seega hotellituba polegi mõtet võtta, et seal 4h magada! Naersingi, et hakkan nüüd Riias diskotamas käima. Võtan pudeli viina ja istun bussi. Bussist otse peole ja pärast pidu hommikuvalges bussiga tagasi Tallinna ning koju jõudes oleksin rõõmus ja puhanud.
PÜHAPÄEV 31.12
Selle aasta viimane päev. Nagu mu horoskoop ütles – “Ära karda isegi siis, kui arvad, et enam paremaks minna et saa. Aasta lõpul tõded, et heast on märkamatult saanud suurepärane.”
Praeguseni on küll kõik lihtsalt üle ootuste super olnud. Eriti see eilne päev alates hetkest, mil mu peavalu ära läks. :)
Aasta viimasel päeval ärkasime taaskord 12 ajal. Plaan nägi ette, et lähme täna sinna pubisse sööma, kust eile me käest 2 latti küsiti. Kohale jõudes arastasime, et see oli reserveeritud, seega suundusime Kesklinna Lidosse sööma ja siis linnapeale pildistama. Otseloomulikult oli väljas sombune ja kole, kuid sellele vaatamata klõpsisin ma oma Laima kella juures ja kuuse all ning isegi Lidos pilte teha. Midagi peab ju mälestuseks albumisse panama.
Söögist rääkides, siis Lidos võtsin endale ühe hakkšnitsli ja suure hunniku eriti rasvaseid friikartuleid. Joogiks valisin mahla. Kui kõht punni oli söödud, suundusime vanalinna. Põikasime läbi vene õigeusukirikust ja ehetepoest, kust ma ostsin endale peapaela. Sellise nummi, pruuni ja karvase. Siis loivasime koju, võtsime auto ning sõitsime poodi, et osta õhtuks natuke pidusööki ja pidujooki. Mina tahtsin säraküünlaid ka saada ja leida postkaardile mark. Loomulikult pidime enne seda läbi põikama New Yorker’ist, kus müüdi eriti odavaid riideid ning nii ma ostsingi endale Fishbone teksad ja nabarõnga. Velvo aga endale jope. Säraküünlad ja mark läksid hoopis meelest.
Koju jõudes saime vähekene veini juua, kui avastasime, et kell on juba nii palju, et tuleb hakata end väljaminekuks sättima. Kuna vihma nagu sadas ja ei sadanud ka, siis otsustasime uude aastasse minna ilma meigita. Aga oma uued beibeteksad ja beiberõnga panin endale külge ning kuskil natuke 23 läbi, hakkasime kesklinna poole marssima. Vabaduse väljakul oli juba päris mitu inimest, umbes nii 1000 või rohkem. Hoidsime vabadussamba ligi, et seljatagune kaitstud oleks ning jäime ootama seda va uut 2007-dat aastat…
10…9…8…7…6…5…4…3…2…1…LAIMIGU JAUNO GADU ! ! !
Me suutsime loomulikult 2 korda enne õiget aega üksteisele kõik soovid ära soovida. Kuid see selleks.
Aasta 2007 saabus grandioosse ilutulestikuga. Mul vahepeal tuli pisar silmi - vaatemäng oli nii võimas ja ilus! Just see, kuidas üks hea aasta tulema peab - ilutulestiku, klaasikese šampuse ja heade soovidega. Häid soove saime ka kõrval seisvalt läti meesterahvalt, kes oma eestlasest kaasaga, meis omad ära tundis. Samuti oli veidi eemal üks punt eesti noori, kellega vennastusime.
Kui suurem mürgel möödas, seisime fakti ees, mida teha, kas minna koju või joosta ümber jõulukuuse. Viimane oli minu idee ning minu tungival soovil see ka rahuldati. Võtsime kätest kinni ning kepsutasime läbi rahvamassi teiselepoole väljaku otsa. Jooksime nagu eilased ümber kuuse. Plaan oli teha 27 ringi, kuid kuskil 5 juures väsisime ära. Selle asemel läksime lava ette tantsima. Kõlaritest kostus läti pop ja vanakooli muss. Eriti meeldis DJle aga "Lambada", sest seda mängis ta üle ühe laulu. Mingil hetkel haakisime end sappa jenkarivile, mis lõpuks võttis nii suure mastaabi, et kogu inimmassist oli saanud hetkega hüplev kett. Siin sedasi rääkides tundub see kummaline ja võibolla kellegi jaoks isegi nõme, kuid tol hetkel tolles kohas tolles konditsioonis ja tollede inimestega oli see lihtsalt totaalselt super. Kui olime pea kaks tundi hüpanud ning ringi rahmeldanud, otsustasime minna koju, et seal edasi jaurata.
Velvo kallas meile ilusti terve pudeli vaniljelikööri klaasidesse ning pidu võis alata. Laaberdamise asemel kuulasime me aga pühalikult, kuidas Uku Eesti Vabariigi Presitendi kõnet ette luges ning seejärel sumisesime niisama kuni varajaste hommikutundideni.
ESMASPÄEV 1.01.2007
Selle aasta esimene hommik algas meie jaoks jälle südapäeval. Pakkisime oma asjad kokku, kammisime seitli vasakule ja läksime süüa otsima. Söök ja minu kaadri postitamine olid viimased tähtsad tegevused selles juba väga armsaks saanud Riia linnas.
Kuna Lido avati alles 14:00, läksime margi ja postkaardi jahile. Kõva jaht oli küll – postimaja asus Lidost paarisaja meetri kaugusel ning rahuldas kõik minu soovid. Seega otsustasime teha autoga väikse tiiru. Lootsime, et äkki leiame üles hüdroelektrijaama, kuid kus sa sellega.
14:20 olid meil toitu täis kuhjatud taldrikud ees ning elu hakkas pärast kanget kohvi jälle must-valgest värvilisemaks muutuma.
Tagasiteel koju mõtlesin ma oma uusaastalubaduste üle ning tõotasin endale, et aastal 2007 saab minust natukene parem tüdruk. Siis mõtlesin ma veel oma sõprade peale – nende peale, kes on laias maailmas ja nende peale, kes on Eestis, kuid kellega olen võõrandunud. Kõige rohkem aga neist, kes on mu lähedal ja annavad mu elule mõtte. Kes üllatavad mind oma headusega ja tõestavad kui oluline on sõprus ja armastus.
Siinkohal tänan ka Triinu, Velvot, Ukut ja kogu Läti rahvast fantastiline aastavahetuse eest!
~ ~Es milêt jûs! ~ ~
0 kommentaari:
Post a Comment