Nantes

Ma ei hakka pikalt keerutama ja ütlen kohe ära, et Nantes sai mu Prantsusmaa lemmiklinnaks pärast esimest külastust ning kõik järgnevad külastused on seda seisukohta ainult kinnitanud. Bordeaux on küll pressinud ennast võitjale külje alla ning ega Étretat ja Honfleur'gi kaugel pole, kuid Nantes'is on midagi lummavat.

Esimene külastus
Nantes'i nagu paljudesse teistesse linnadesse sattusin ma esimest korda loomaaia külastamise käigus. Täpsemalt 2012 aasta augustis läksime me Planet Sauvage'i ning pärast seda väiksele jalutuskäigule Nantes'i. Kuna me erilisi ettevalmistusi ei teinud, leidsime end suurest linnast ilma kaardi ja teadmisteta kuhu minna või mida teha. Seega püüdsime üles leida turistiinfopunkti ning siis juba targemana tähtsamad vaatamisväärsused üle vaadata. Ühel hetkel jõudsime aga tühermaale, mis tegelikult polnudki nagu tühermaa, vaid pigem kooslus asfaldi väljadest, betoolist, mitte kuhugi viivatest raudteerööbastest, karusellist, laevatehase angaaridest, kraanadest ja paljudest teistest industriaalpiirkonna hüljatud objektidest. Kogu selle tohuvapohu keskel mängisid ühed korvpalli, teised sõid pinkidel istudes sandwich'i, kolmandad lihtsalt jalutasid. Väikseid detaile täheldama hakates mõistsin, et hüljatud see koht kohe kindalsti ei ole, siis aga kuulsin müra ja vaatasin üle õla. Minu poole liikus üleelusuurune puust elevant. 

Eneselegi teadmata olime jõudnud keset kunsti-,kultuuri- ja turismiprojekti nimega Les Machines de l'île. Aastast 2007 võib nendes laevatehase angaarides ja ümbritseval alal näha kahe mehe loodud teekonda läbi Jules Verne kujutlusmaailmade ja Leonardo da Vinci mehaalilise universumi. Tundub uskumatu - sama uskumatu kui 12 meetri kõrgune elevant, kes kõrvu lehvitades ja londist vett pritsides nüüd minust juba mööda oli jõudnud. Kiirustasime talle järgi. Elevant peatus karuselli kõrval, mis oli veel kõrgem kui elevant. Kuna pilet karusellile maksis päris palju, siis ei leidnud me põhjust, miks peaks 2 täiskasvanud inimest laste asjadega tegelema.

Jätkasime oma jalutuskäiku mööda maas olevat rohelist joont. See on linna teine üks paljudest projektidest ning kannab nime Le Voyage à Nantes. 10 miili pikkune teekond läbi linna hõlmates endas veel teisigi projekte, ajaloolist ja kaasaegset arhitektuuri, kunsti, kultuuri, restorane ja mida kõike veel. Külastasime angaarides asuvaid Crepe Town pannkoogirestorani ja Black House kontsertsaali ja Loire kaldal laiuvat turgu. Imetlesime erinevaid majaseinu, milledel toimus tänavakunsti festival ning lõpuks jõudsime ringiga tagasi vanalinna, et õhtustada romantilises ajaloolises õhkkonnas.
Nantes oli oma erilisusega mu südame võitnud.
 

17.-18.05.2014
 Kolmandat korda Nantes'is ja seekord peatume juba kaheks päevaks.
Öömaja saime G. sõprade juures.
Esimene päev
Ilm oli soe ja päiksepaisteline. Kuna meie ööbimiskoht asus kesklinnas, siis otsustasime bussi asemel hoopis jalutada. Võtsime suuna juba tuttavale Les Machines de l'île'le. Eelmisest külaskäigust on möödas pea kaks aastat. Selle ajaga oli elevandi ja karuselli kõrvale tekkinud ka üks väiksem karusell. Muu aga tundus sama olevat.
G. tegi ettepaneku kõik koos suure karuselliga sõitma minna. Kui eelmine kord pidasime me seda raha raiskamiseks, siis nüüd oli huvi tunduvalt suurem. On ju karusell juba aastaid järjest võitnud "Maailma kõige originaalsema atraktsiooni" auhinna.
Karusellist siis lähemalt - Le Carrousel des Mondes Marins tähendab tõlkes "Meremaailmade karuselli" ning on 25m kõrge ja 20m läbimõõduga. Hõlmates enda alla kolme tasandit (merd ennast, selle põhja ja pinda) ning 35 mereelukat. Kuna tegemist on mehaaliliste elukatega, siis nendel istudes või nende sees olles tuleb ise tugevasti vaeva näha, et karusellile omasele ringlemisele elukaid ka muudmoodi liigutada.
35st elukast valisime välja kõige suurema - see koosnes kahest hobusetaolisest masinast kuhu mahtusime neljakesti ilusti peale. Minu tööks oli liigutada pead ja esijalgu, G. juhtis tagajalgu ja saba. Tore oli tunda end jälle lapsena.
Karusellilt oli ka hea vaade elevandile, kes tundus ülevalt päris väike. Inimesed tema seljas aga miniatuursed andes omakorda aimu elevandi suurusest. Elevandi selga mahub korraga sõitma 50 inimest. Tema keha koosneb 48.4 tonnist puidust ja metallist ning ta liigub edasi 1-3km/h. Kõike seda on päris raske sõnadesse panna, seda peab ise oma silmaga nägema. Mina olen oma 5 aastaku plaani võtnud näha lisaks eelnimetatutele ka Royal de Luxe etendust.

Karusellist natukene maad eemal jõe kaldal laius jälle üks rida angaare, igaühes neis omanäoline baar või restoran. Istusime ühte neist maha ning tellisime joogid. Päike lõõskas ja rammestus oli keha üle võtmas. Ma vaatasin neid sumisevaid väliterrasse ning imestasin, kuidas inimesed oskavad mittemillegist teha midagi nii stiilset. See linn ei väsi mind üllatamast.

Õhtuks oli plaan leida vanalinnas väliterrassiga restoran. Nii võtsimegi suuna vanalinnale, kuhu viis meid jõe kohale kalda äädre ehitatud metallist promenaad. Kuna õhtu oli sume, kihas linn inimestest. Sellele vaatamata leidsime ideaalse restorani koduste toitudega. Et söömine ei kujuneks igavaks pakkus üks tulepuhuja oma etteastetega meile vaheldust.

Teine päev
Tõusime, sõime kõhud croissante täis ning läksime uuele linnatuurile. Ma ei tea, kuidas selline asi on saanud üldse minuga juhtuda, aga ma polnud siiani külastanud Nantes'i kuulsat lossi - Château des ducs de Bretagne. Eelmistel kordadel olin seda vaid auto aknast näinud, seekord tahtsin aga ka käega katsuda. Kuna väljas oli liiga ilus ilm, otsustasime lossiruumidesse mitte minna ja piirduda müüril kõndimisega. Viimast oli oma 500m ja pakkus erinevaid vaateid nii lossile, siseõuele kui ka linnale.

Kui lossile oli ring peale tehtud, liikusime oma teise sihtkohani - L'Île de Versailles, Erdre jõel asuv väike saareke, mis on kujundatud jaapani aiaks. 100% zen koht, kuhu linnakärast tüdinenud inimesed tulevad jalutama, raamatut lugema, maalima, qigong'i harrastama või lihtsalt perega piknikule. Meil oli plaanis aga midagi veel paremat - pooleteist tunnine paadireis jõel.

Enne kodupoole asumist soovisime linnale heita veel viimase pilgu ning kus saaks seda paremini teha kui mitte kohvikus nimega Le Nid. Asudes Tour de Bratagne viimasel 32 korrusel, oli linn meil kui peo peal. Le Nid ei ole aga tavaline katusekohvik - oh ei, selles linnas ei saa ju olla midagi tavalist. Le Nid, mis tõlkes tähendab "pesa" ongi sõna otseses mõttes pesa ühele väga suurele ja väga pika kaelaga kurele. Täpsemalt öeldes on kure kehast saanud baar, kaelast mõnus istumisalus ning tema munadest lauad ja tumbad. Kuid seegi pole kõik veel - väliterrassil on vaate nautimise ergastamiseks võimalus otsida linnapilti ära peidetud mune. Kui ma õigesti mäletan, siis peaks neid kokku olema 8.
Ja nii sa seisad seal, vaatad lindu, vaatad linna, otsid mune ja aeg moodub lennates. Saad aru, et nii väga kui sa ka ei taha sellest linnast lahkuda, on aeg koju sõita. Ühel päeval ma veel elan selles linnas, ma luban!