Buss, metro, rong, metro, rong. Olen täna rööbastel kokku 5h. Rongi maitse on juba suus, kuid sellele vaatamata pean ütlema, et mulle meeldib. Olen enamuse ajast veetnud "Minu Eesti" raamatut lugedes. Paris'i metros vaatasin ma aga lihtsalt inimesi. Mulle nii meeldivad suurlinnade metrood. Tuhanded inimesed, kes mööda tunneleid ringi siblivad esindavad paljusid erinevaid maailma rahvusi. Ma ei saa sinna midagi parata, et taban end vahel inimesi põrnitsemas, ma tulen ju Eestist.
Nii tore on vaadata, kuidas osad magavad, teised loevad raamatuid, kolmandad on oma telefonide või tääbide meelevallas, neljandad kuulavad muusikad, osad aga kirjutavad ja keegi armub. Lugesin ükspäev, et metroos tutvuse loomine ja numbrite jagamine on sama tavaline kui Eestis ööklubides. Metro on nende inimeste jaoks tähtis osa päevast, nagu hommikusöök.
Inimeste vaatamisele lisas vürti kõlaritest kostuv mehe hääl, mis ilmekalt peatusi luges. Ikka enne peatust ja siis peatuses ja siis jälle enne peatust jne. Selles mehe hääles oli midagi...midagi teistmoodi.
Eurostari raudtejaam meenutas mulle aga rohkem lennujaama. Passi ja kohvrite kontroll rongijaamas. Mina olen reisinud ainult shengeni ajal, kus mitte kedagi ei huvita, kes sa oled ja kust sa tuled. Passi tollitöötajale näidates möllas mu veres adrenaliin, nagu oleks mu kohvris 10kg narkootikume. See on nii naljakas, kuidas ma püüdsin välja paista nii süütu kui võimalik, samal ajal tundes, kuidas põsed aina rohkem punetama hakkasid.
Praeguseks on mu reisi algusest möödunud 6.5h ning saabumiseni on natukene üle poole tunni veel jäänud. Siis olen ametlikult Londonis ning pean oma esimesed kolmveerandtundi veetma Starbuck's, et ootata Marist.
Lõpuks ometi on meie aastaid tagasi soovitud unistus täide läinud. Ma lihtsalt sõidan talle rongiga külla teed jooma ja mitte ainult.
Praeguseks olen jõudnud tunnelisse. Akendest paistab ainult pimedus ning liikumisest annavad aimu välkuvad tuled ja rongi raputamine. Äkki saabub silmipimestav valgus - ma olen Inglismaal. Kummaline - ma just veetsin tunnikese rongiga meres!
Ilm on aga sõbralikum kui Prantsusmaal. Teretulemast!
On reede õhtu ning ma olen Marise korteris Marise voodis ja seedin läbi päeva jooksul kogetut. Maris ise, aga ööbib mujal. Seega on mul täiesti oma tuba.
Raudteejaamas Starbucks'i üles leidmine ei olnud üldse keeruline. Pärast turvakontrolli, tualetikülastust, Starbucksi leidmist ning kohvi tellimist oli kell juba nii palju, et mu kõrvalistmele istus kena eesti tütarlaps juba enne kui mu kohvi jahtuda oleks jõudnud. Pärast seda kui Maris natuke hinge oli saanud tõmmata, läksime Undergroundi ning sõitsime Marise rendikorterisse, et minu kohver ja hommikusöök maha panna. Seejärel hüppasime 2kordse punase bussi peale, et sõita Tower Bridge juurde. Sealt jalutasime London Toweri kõrvale ning sealt võtsime juba suuna munale, et kohtuda Ruiga.
Pärast mõningast menüüde lugemist otsustasime ühe burgerikoha kasuks.
Mis avaldas mulle linnas jalutades muljet olid sajad ja sajad ülikondades mehed, kes baaride ees suurtest klaasidest õlut rüüpasid ning valjult rääkisid ja naersid.
Muljet avaldas ka liiklus, olen täiesti veendunud, et jään nende päevade jooksul veel auto alla. Ei ole.normaalne, kui sa bussipeatuses ootad pingsalt vasakule vaadates ning siis keerad korraks pea paremale ning ehmatad saabuvat bussi nähes.
Suureks üllatuseks nägin nende suurte busside ja majade ja õlut joovate pintsaklisplaste vahelt mööda jooksvat oravat ning veel vähem suutsin ma oma silmi uskuda kui mööda tühja tänavat lonkis rebane. Ei-ei, kohe kindlasti ei olnud see kass ning koera kohta nägi ta liiga rebase moodi välja.
Teine päev
Ärkasin üles vastu akent peksva vihma peale. Ilmateatel tundub õigus olevat - täna terve päeva kallab vihma. Londoni võlu. Ma arvan, et panen end varakult valmis ja siis kui vihma vähemaks jääb jooksen linna. Mul on vaja leida kaart ja metro kaart. Kasvõi lihtsalt mälestuseks. :)
Jõudsin Meie kohtumispaika 1h varem. Väljas ladistas ikka vihma sadada ja mu papud olid juba täiesti läbimärjad. Seega jalutasin ma mööda metrood ringi ja püüdsin endale tegevust leida. Lõpuks jõudis ka Maris ning me suundusime London Bridge kõrval asuvale turule. Vihm oli praeguseks järgi jäänud ning me jalutasime leti juurest leti juurde. Avastasin, et kõige populaarsem juust on comté ning ka siin armastatakse paela otsas rippuvat hallitanud vorsti. Saiakeste lettis müüdi aga pea et üks ühele Prantsusmaa valikut...croissant, pain au chocolat ja siis mõningad veel. Mina ostsin ühe spinati-feta piruka ja Maris pain au chocolat'e. Vaatasin ka kookide letti, kuid seal ei olnud peale õuna struudli midagi isuäratavat. Leidsin ka ühe koha, kus müüdi šokolaadi ning testimise mõttes ostsin ühe vaarika oma. See nägi välja nagu Bouvier'i oma, aga kahjuks oli see šokolaadi asemel hoopis marmelaadikomm. Ma lootsin sellelt turult leida midagi, mis karjuks Inglismaa, kuid midagi ei jäänud silma. Seega jätkasime oma jalutuskäiku.
Kui olime jõudnud London Eye'ni siis tundsime taaskord vihmapiiskasid. Vaevu jõudsin vihmajope selga tõmmata ja lähedal asuva tualettruumide katusealuse alla joosta, kui tuli pauguga vihma. Kui suurem sadu mööda sai, siis jalutasime edasi Big Ben'i suunas. Väljas oli külm, tuuline ning mu jalad olid täiesti läbimärjad. Seega otsustasime leida mingi kohviku ja end üles soojendada ning ära kuivatada. Kui riided enam keha külge ei kleepunud, jalad ei lirtsunud ning tundus, et ka vihm oli järgi jäänud, siis otsustasime Big Peni juurde tagasi minna. Oli tarvis ju turistifotosid teha.
Pärast meie 10h seiklust lõpetasime väsinuna Rui juures, kus ta oli meile valmistanud portugali õhtusöögi. Tursa - kartulivorm ja magustoiduks crumble. Meiega ühines ka Bruno, Rui portugaalasest sõber. Sõime kõhud täis ning läksime laiali.
Kolmas päev
Pühapäeva hommik. Ilmateade lubas tänaseks ilusat ilma. Seega panin valged riided seega ja võtsin vihmajope asemel kaasa päikseprillid. Ja oh üllatust, väljas oligi päike. Tänasesse päevaplaani kuulus siis "karvapeade vahetuse vahetus" Selleks võitsime me suuna Buckingham Palace peale. Metroos, aga avastasime, et hoolimata kõrgest piletihinnast sõidavad metrood siis kui ise tahavad ja me pidime enamuse teed jalgsi tormama, et mitte hiljaks jääda. Teel nägime 10km jooksuvõistlust, mis kahtlaselt meiega paralleelselt samas suunas liikus. Ja oh imet, finish oligi palee ees ning tänu sellele oli kogu ümbruskond puupüsti inimesi täis. Kuid see selleks, läksime ju sinna karvapäid vaatama. Suureks nördimuseks täna marssimist ei toimunudki ja tõdesime, et olime kogu hommikupooliku veetnud tormates ja tungeldes mitte millegi pärast. Trügisime rahvamassist läbi ja läksime kõrvalasuvasse parki, kus meie meeleolu parandasid ülisõbralikud oravapoisid. Nii kui seisma jäid, tulid nad su jala juurde ja kontrollisid ega sul juhtunud pähklit olema. Pargile ringi peale tehes otsustasime sööma minna. Seekord siis Billy's nimelisse kohta, kus sain rahuldada oma English Breakfast vajaduse.
Kõhud täis jätkasime oma päevaplaani. Väljas päistab ju päike ja seda tuleb nautida. Istusime järjekordsesse punasess bussi ja sõidsime Camden Town'i. See on linna alternatiivsem osa, kus leidub hulgaliselt omanäolisi poode, (väli)kohvikuid, tänavakunstnike, muusikuid ning loomulikult Camden Market. Koht, kust saab osta lisaks kõigele muule ka käsitöötooteid ja tänavatoitu seinast-seina.
Õhtu lõpetasime Bruno juures, kes valmistas meile järjekordse portugalipärase roa. Seekord siis ahjus küpsetatud kana rind kastanite, india pähklite ja kartulitega. Selle kõrvale kokteil mahlast ja portveinist. Magustoiduks laimi kreem, mis koosnes jogurtist, kondentspiimast ja laimimahlast. Kui olime oma kõhud täis muginud, läksime linna (Sõna all linna mõtlen ma siis kodust välja. Arutasime just Marisega ükspäev, et meie mõiste "linna" kasutamine suurlinnades väga ei sobi.). Tahtsin ju ka tutvuda Londoni ööeluga. Ega see nüüd paljut ei erinenud Eesti või Prantsusmaa ööelust - rahvas istus baaris, jõi õlut ja karjus üle muusika. Viimase metrooga sõitsin koju.
Neljas päev
Esmaspäeva hommik. Saime Marisega kell 10 kokku, et ratsavalvurite vahetust vaatama minna. Vahetus kestis 30min asemel 2h ja nägi välja pigem kui meie aastapäeva paraad. Loomulikult ladistas jälle vihma sadada. Kui hobused ja tankid olid silmapiiri taha kadunud, siis võtsime meie plaaniks minna sööma. Ottolenghi oli selle resto nimi, mille järjekorras me pea tunni ootasime. Polegi sellist asja varem oma elus teinud.
Selles restos oli pikk laud ja mõned kahesed lauad. Menüüst said valida, kas sööd ainult salatit või pearooga ja salatit. Ma valisin pearoog pluss 2 salatit. Üks salatitest oli ülihea, sisaldades basmati ja wild riisi, sinepiseemneid, aedube, ja piparmünti. Seda peaks härrale tegema. Teine salat oli tooreste roheliste ubadega (mulle meeldivad hautatud rohkem). Pearoaks oli salatit kõrval lõhetükk, mis oli külm. Rasvane külm kala ei ole ka mu lemmikuid, kuid sellele vaatamata maitses kõik koos imehästi.
Väljas oli taaskord London'ile omane sombune ja vihmane ilm. Seega otsustasime linna vaatamisväärsused tahaplaanile jätta ning minna hoopis muuseumisse. Valisin kõikide seast välja British Museum'i. Pärast söömist ja kõiki neid päevi jalutamist olin ma nii väsinud, et ei suutnud enamusse eksponaatidesse süveneda. Ainus, mille ümber me vähe pikemalt peatusime, oli Cleopatra muumia. Tahtsin näha ka viikingite väljapanekut, kuid see kuulus eri-näituse alla ning oli tasuline. Jah, te saite õigesti aru - muuseumid Londonis on tasuta. Jah, ma tean, ka ma olin sellest vapustatud.
Muuseumist väljudes nägime, et ilm ei ole ikka muutunud ning see vaid kinnitas meie soovi koju puhkama minna. Õhtuks tegi Rui meile jälle süüa. Viimast ööd ma Marise korteris ei veetnud, vaid jäin koos teistega, sest sealt on lihtsam ja kiirem järgmine päev rongile minna.
Viies päev
Ärkasin varakult. Võib-olla reisielavusest võib-olla sellepärast, et tahtsin veel Marisega natukene rääkida, enne kui me pikka aega jälle ei kohtu. Üksteise järel ärkasid üles ka teised ning läksid tööle, mina jäin aga korterisse üksinda.
Nüüd tuleb end vaid turvaliselt rongile saada ja tuldud teed Prantsusmaale tagasi minna. Minu kingituseks saadud puhkus Londonis oli läbi saanud.
0 kommentaari:
Post a Comment